Lauri Liiv meenutab Margus Turuga äri ajamist: kõik oli sassis, pagassis olid rahaklotsid, viin, plakatid segamini!
“Jam oli selleks ajaks juba tantsusaalid vallutanud, kui kaks poiss Türilt kohale jõudsid,” meenutasid Sven ja ta vend Sulev Lõhmus ning muigasid selle üle, kuidas nende esimeseks tuluallikaks oli peedipõld, mille abil teenitud raha eest osteti esimesed tehnikavidinad. “Sealt saimegi oma esimesed saundid ja põhjad, siis võtsime juba appi Tambet Mumma, kes oli Tartus DJ ja omas sidemeid,” tuletasid nad meelde.
Enne Mr.Happymani edu käitusid teised muusikud oma staatusele vastavalt ja Sven ja Sulev mäletavad selgesti, kuidas neil kästi teiste saabudes tuba puhtaks teha. “Kui me Pärnu vallikäärus tagaruumist välja tulime, ei teadnud me üldse, mida oodata. Bändi polnud ju keegi näinud, aga raadiotes olid lood juba ribadeks mängitud,” rääkis Sulev. “Kui lava ees läks kiljumiseks, muutus kohe ka teiste suhtumine. Need, kes enne olid käskinud meil mitte jalus töllerdada, ronisid vaatama, et mis siin toimub, kes need on?” naeris Sulev.
Lõhmuste populaarsus ei meeldinud 90ndatel ühelegi konkurendile ja teineteisele oli kombeks tollal pigem jalga taha panna — kui näiteks koostööettepanek polnud piisavalt ahvatlev, hakati Lõhmustele hoopis stuudioaega keelama. Läbimurre saabus siis, kui tekkis Black Velvet, Lõhmustega liitus Lauri Liiv ja poiste mänedžeriks hakkas kadunud Margus Turu. “Žigulist sai Lada, Ladast sai bemm, arendamine käis sularahas, kõik oli sassis, pagassis olid rahaklotsid, viin, plakatid kõik segamini!” meenutasid Sven ja Lauri ning lisasid, et tollal polnud kombeks tehinguid ilma pitsita teha.
