"See oli mu esimene ja viimane filmiroll," ütleb Tappo-Treial, tõdedes, et võtetest oma omajagu aega möödas. "Mäletan, et valmisfilmitu tuli osaliselt kostüümide tõttu ümber teha, kuid midagi erakordset ei meenu."

Küll aga muljetab ta Publikule elavalt 1992. aastal filmi esilinastusest New Yorgis ESTO päevadel: "See sattus ajaliselt väga lähedale pulmadele, mõnda aega hiljem toimunud autoõnnetusele ning rasedusele."

"See polnud kindlasti parim aeg. Keset suve oli seal kivist linnas kuum, olin umbes kuuendat kuud rase," kirjeldab ta oma esimest umbes nädalapikkust reisi lombi taha. "Koos oli seal mitmeid värvikaid Eesti kultuuritegelasi ja film ise jättis esmavaatamisel hea mulje - mul ei olnud piinlik."

"Raimond Valgre muusika meeldis mulle juba enne ja ka pärast ja eks ma üldist lugu teadsin, kuid film avas tema elu minu jaoks detailsemalt," lisab naine.

Armastuskirjadest rääkides ütleb Tappo-Treial: "Püüan meenutada, mis seal nende kirjadega üldse oli. Raimond saatis neid vist Rootsi, aga naine, mina, ei saanud neid kätte, sest ema võttis kirjad ära vist."

Ka eksmissi elus on armastukirju olnud: "Need jäävad keskkooliaega," muigab ta kelmikalt.

Kui uurime, kas ta nüüdki vahel seda filmi veel vaatab, mõtleb ta veidike ja sõnab: "Mõned aastad ei ole nüüd vaadanud, vanal kujul vaatasin viimati VHSi pealt, aga kohendatud kujul mitte."

Homme saab aga nii tema, kui kogu Eesti rahvas seda juba EPLi Filmiklassika sarja raames ilmuva DVD abil taas vaadata.