2016. aastal vaadati Eesti filme kinodes 347 036 korral – EFTA kolm nominenti kogusid kokku 91 414 vaatajat: filmi "Päevad, mis ajasid segadusse" (Kinosaurus Film, rež. Triin Ruumet) vaatas kinos 62 262 inimest, "Teesklejad" (Amrion, rež. Vallo Toomla) sai 13 002 vaatajat ja "Polaarpoiss" (Luxfilm, rež Anu Aun) 16 150 vaatajat.

"Klassikokkutulek" riisus selgelt aga koore, kogudes koguarvust vaat et pooled endale (188 493), tõustes läbi aegade vaadatuimaks Eesti filmiks. Juba sel aastal toimuvad järje võtted. Kuhu jäi siis nominatsioon? Kas pole hiiglaslik vaatajanumber ja menu piisav argument, et tunnustatud saada?

Põhjus peitub selles, et filmivaldkonnas said kandidaate esitada filmitegijad ise ja kokku laekus filmivaldkonnas kõikide kategooriate peale 81 kandidaati. "Klassikokkutulekut" otsustasid produtsendid aga auhindadele mitte esitada nemad ise, sestap polnud žüriil võimalik seda nominendiks esitada, kui nad seda oleks ka tahtnud.

"Tootsime koos Kris Taskaga “Klassikokkutuleku” filmi aastatel 2015 – 2016 teades, et teeme filmi just laiemale publikule, aga meilegi ootamatult leidsid tee kinno ka need inimesed, kes tavaliselt Eesti filme vaatamas ei käi," kommenteeris "Klassikokkutuleku" produtsent Evelin Soosaar-Penttilä.

"Kui jaanuaris tuli aeg esitada kandidaate EFTA auhindadele, siis otsustasime me mitte kandideerida. Põhjus lihtne - meie jaoks hääletasid inimesed juba jalgadega ning meie (ja 188 493 inimest) teame, et aasta 2016. populaarseim film oli "Klassikokkutulek"," lisas ta.

Kas kandidaadiks esitamisel võis mõttekohaks olla ka asjaolu, et "Klassikokkutulek" pole eestlaste originaallooming, vaid põhineb 2011. aastal välja tulnud Taani komöödial "Klassefesten", millest on oma adaptsiooni teinud ka soomlased? "Ei, kindlasti mitte. Film on ikka selle maa oma, kust see rahastuse saab. Otsus mitte kandideerida oli minu ja Kris Taska isiklik," kinnitas Soosaar-Penttilä. Ka EFTA pressiesindaja Greete Kempeli kinnitusel see asjaolu kandideerimisel kindlasti takistuseks poleks olnud.