Oscarite jagamisele koguneb koorekiht

Oscarite jagamine on filmikunsti auhindade hooaja tippsündmus, tõstes näitlejad ja filmitegijad meedia tähelepanu keskpunkti.

Staaridega pikitud tseremoonia on magnet, mis tõmbab ligi filmimaailma koorekihi. Auhindade jagamine on midagi palju enamat kui filmitööstuse õlelepatsutus, see on iga majanduslikult mõtleva inimese unistus ja sündmus, mis aitab paisutada kassatulu ja näitlejate honorare.

Tseremoonia praegusel kujul sai alguse ligi 80 aastat tagasi palju tagasihoidlikumast sündmusest.

Filmikunsti ja Teaduste Akadeemia asutati 1927. aastal Californias mittetulundusühinguna. Sellel oli siis 36 liiget, kes olid valitud filmimaailma tunnustatud nimede hulgast.

Akadeemia eesmärk oli edendada filmikunsti ning soodustada hariduse levikut filmikunsti professionaalide ja publiku hulgas.

Esimesel tseremoonial, mis toimus 1929. aastal, anti välja vaid 15 kujukest. Üks filmidest “The Jazz Singer” Al Jolsoniga peaosas kvalifitseeriti, sest nõukogu otsustas, et helifilm ei saa konkureerida tummfilmidega, ning sellele anti au-Oscar.

Silmapaistvaima filmi preemia läks linateosele “Wings” Clara Bowga peaosas, kes kehastas naist, kes vallutas Esimese maailmasõja ajal kahe hävituslenduri südame.

Tummfilmistaar Charlie Chaplin võitis au-Oscari “The Circus” käsikirja, rezhissööritöö, näitlemise ja produtsenditöö eest.

Tseremoonial osales 250 inimest, kes maksid pileti eest 10 dollarit.

Aga tseremoonia ei äratanud meedia tähelepanu enne kui järgmisel aastal, mil üks Los Angelese raadiojaam selle ühetunnilise otsesaatena üle kandis. Sealtpeale on Oscarite jagamist alati meedias üle kantud.

Võitjate osas oli põnevust vähe, sest ajalehed avaldasid nende nimed eelmise päeva hilisõhtul. 1940. aastal võisid tseremooniale saabuvad külalised saada teada, kes võitis, ostes Los Angeles Timesi õhtuse numbri.

See oli akadeemia jaoks liig mis liig ning järgmisel aastal saadi võitjad teada alles siis, kui ümbrikud laval lahti tehti.

Kuidas akadeemia preemia sai nimeks Oscar, ei tea keegi päris täpselt. Räägitakse, et akadeemia tegevdirektor Margaret Herrick arvanud, et kujuke meenutab tema onu Oscarit. Kuulujutu järgi kuulis seda pealt keegi ajakirjanik ning meedia hakkas viitama kujukestele kui Oscaritele.

1934. aastal kasutas Hollywoodi ajakirjanik Sidney Skolsky seda nime oma veerus ja akadeemia tegi seda 1939. aastal juba ametlikult.

Huvi kasvades Oscarite vastu suurenes ka välja antavate auhindade arv. Ühendriigid kindlustasid oma positsiooni maailma filmikunsti keskusena ja akadeemiat tunnustati kui selle keskuse ametlikku esindajat.

Akadeemia tähtsus ja tõsiasi, et tseremoonia tõmbas ligi selle ala kõige suuremaid staare, tähendas seda, et seda sündmust tuli jälgida.

1953. aastal kanti tseremoonia üle televisioonis, õhtu juhiks oli Bob Hope. Värvilisena jõudis õhtu eetrisse 1966. aastal.

Asjad ei ole alati kulgenud plaani kohaselt ning suursündmuse aega on tulnud muuta. 1938. aastal lükati tseremoonia suure uputuse tõttu nädala võrra edasi. 1968. aastal lükati sündmus edasi austusest Martin Luther Kingi vastu, kes oli paari päeva eest tapetud. 1981. aastal lükati tseremoonia edasi 24 tunniks pärast atentaati president Ronald Reaganile.

Tänavusel 73. tseremoonial antakse välja 23 Oscarit. Õhtujuht on Steve Martin ning sündmus kantakse üle kogu maailmas.

Akadeemia on nüüd professionaalne aukogu, mis koosneb üle 6000 filmitööstuse esindajast, kes hääletavad Oscarite võitjaid.

Tseremooniale pääseb vaid kutsega ning sinna kogunevad nii rezhissöörid, näitlejad kui stsenaristid.