Uus hooaeg veel põnevam: sellist "Eestlast ja venelast" kõik ju näha tahavadki!

Ajad on hullumeelsed, aastas lahkub Eestist üle 5000 inimese, nende poolt tegemata jäänud tööd ning maksmata maksud on siiajäänute kanda jäetud ja on loogiline, et eestlaste-venelaste iseendid vahendav uus tööjõuvahendusfirma saab rohkem vilet kui vatti.

Seltskonna ponnistustest hoolimata on esimesest seeriast peale selge, et korteriühistu liikmete pädevusega meeskonnaga uut Skype'i ei sünnita, punni palju punnid. Poleks ka vajagi, saaks lihtsalt hakkama, kuid seegi pole lihtne - iga nädal põleb tuli erinevas takus - kui rannavalve ja kiirabitöö juba pärast esimesi košmaare kuidagi juba minema hakkavad, tuleb kokandusse sukelduda, kui söök juba peaaegu suhu panna sünnib, tuleb tavanditeenust pakkuma hakata, kui inimesed juba peaaegu-et surevad, tuleb luksusautode remondi peale ümber spetsialiseeruda...

Friidamuti (Anne Paluver) peas on sooned aastaga veel enam ära lupjunud, Mišal (Eduard Toman) on endistviisi kuldsed käed ja vahe mõistus, aga sarnaselt Tõnule (Henrik Normann) ja Sirjele (Pille Lukin) ei suhtle need kaks asja omavahel kõige tihedamini.

Olja (Tatjana Jegoruskina) ja Inga (Hilje Murel) pudrud ja kapsad on sel hooajal veelgi tummisemad Ehk kõige suurema muutuse on aastaga läbi elanud eestlaste perepoeg Sannu (Aleksander Ots). Noorus on ilus aeg, aga kui puberteet 30ndaks eluaastaks ikka üle ei lähe, on täiesti võimalik koos sellega mehistuda.

Kambas on sel aastal uus reha, uue tegelase Einari (Argo Aadli) näol. Igas seerias laseb ta endale meelsasti peale astuda. Ja ainus mida see reha seal issanda henamaal kuhjab, on häda ja viletsus.