"Võtke seda filmi kui kunstiteost," soovitas Norman enne esilinastust. Umbes samamoodi kõlas kunstniku soovitus ka eelmise projekti (kuldse pronkssõduri) juures.
Jah, rahvuslusest tiines õhkkonnas on veel omaette kunst sellest kunsti teha.

Vabadussamba autorid (Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho) liiguvad filmis ringi nagu lapsed kurjal imedemaal. Noorte tegijate ümber kukub elu muinasjutulise intensiivsuse ja järskude ootamatustega kihama.
Nende noorusliku siiruse ja süütuse taustal kerkib samas kenasti pinnale ümbritsev "täiskasvanulikkus" ehk rahaahnus, poliitiline väiklus, karjerism ning osavalt varjatud ebakompetents.

Ei imestaks, kui noored-armsad-sambaautorid-vihases-maailmas režissööris ja ka naisvaatajates emalikke tundeid tekitasid!

Sambasünni grotesk ei vajanud seekord rõhutamist nagu pronkssõduri puhul selle koopia kuldseks värvimine. Piisas vajalikust kaameranurgast ning mõnikord karjuvast vaikusest, et Sõpruse kinosaalis istuv publik naerma lahvataks.
Erilist rõõmu valmistas haridusministri Tõnis Lukase kõne, mida vastavas kontekstis võib lausa legendaarseks kuulutada.

Kiita tuleb helitööd. Samba nurgakivi sisse silindri paigutamise helid andsid kogu tegevusele uue, südamlikult ennast kergendava mõõtme.

"Et meeldiks kõigile" lõppes kurvalt, jättes siiski väikese lootusekellukese helisema.
Filmi tasub vaadata kõigil, kes sõnasid "stamp" "nišš" ja "trend" ei armasta. Veelgi enam neil, kes armastavad.