„Me oleme 25 aastat sõbrad olnud. Oleme lauluga kokku kasvanud meelelahutajad,“ sõnab Andres Dvinjaninov Kroonikale. „Meie vennaskonna hümni on sisse kirjutatud, et kui hing on igavesti noor, siis võta ette milline hullus tahes. Selline pensionieelikutest poiste orkester, nagu oleme, oleks Eurovisionil ju väga lõbus vaatepilt. Ühel aastal olid seal vene mutikesed, kes jõudsid kaugele. Mis meil siis viga peaks olema?!“

Vennaskonnale loob laule mitu heliloojat, ka mehed ise kirjutavad neid. Arutluse all on olnud, kas muutuda Conchita Wursti taoliseks või proovida õnne eufooriliste lugudega. Hetkel arvatakse siiski, et jäädakse oma liistude juurde. „1960ndate-70ndate meloodilised laulud sobivad meile, aga eks näeb, kelle pala kõige edukamaks osutub,“ lausub Andres.

Mõne päeva eest valis Tartu rahvas konkursi korras välja Andres Dvinjaninovi kui ühe armastatuima linnakodaniku, kelle jalajälgi mööda linnaruumis jalutada. „Saatusesse võiks ju sekkuda,“ arvab näitleja.

Ehk ongi aeg lõpuks küps astuda kodust suuremale areenile!