Hille Karm ja Ilmar Taska elust kaksikutega: muidugi me peame nüüd vastu pidama – mõnda aega ikkagi väga hoogsalt
„Oi, kui tore krooks, kui tore krooks!“ hüüatab Hille hellitlevalt just kõhuvalust priiks saanud tüdrukukesele silma vaadates. Ilmar hõljutab õhus põnni, kiidab talle: „Jaa, lennusõitu teeme!“, sätib siis poisi pool-lamasklevalt enda põlvedele istuma ja vaatab ilmselge rahuloluga külaliste poole: „Poiss eelistab äriklassi istet.“
Teleajakirjanik Hille Karmi (51) ja kirjanik Ilmar Taska (65) 1. augustil ilmavalgust näinud kaksikud Leo Peter ja Lea Petra on just virgunud lõunaunest ja kingivad teineteise võidu oma vanematele õndsaid naeratusi. Kuigi õues on võimust võtnud kaamos ja juba kell üks päeval kipub hämarduma, valitseb nende Toompea apartemendi elutoas seletamatu helgus. Nad toimetavad lastega justkui esimeses nooruses ja esmakordselt lapsevanemateks saanud paarike!
Kolm kuud on möödunud laste sünnist. Kumma õlule on nendega tegelemisel põhiraskus kandunud?
Ilmar: Hillel on ikka põhiraskus, võrreldes minuga. Kui sul on üks laps, on kergem. Kahe lapsega on kahekordne rõõm, aga ka kahekordne töö. Ja vahel ei ole nelja kätt võtta.
Lapsed nõuavad unepauside vahel ikkagi pidevat tegelemist. Suurt muuks aega ilmselt enam ei jäägi?
Hille: Päris nii ei saa öelda. Mina olen küll saanud ka ühe videoprojektiga tegeleda ja Ilmar on ikka käinud Eestist väljaspool oma raamatuid esitlemas.
Ilmar: Ja siis on ju kohe „Pobeda 1946“ põhjal Ungaris valmimas lühifilm sealsele televisioonile. Ungarlastega olen Skype`i vahendusel arutanud montaaži. Üsna palju asju saab tehtud kodus. Petside kolmetunniste puhkpauside-magamiste ajal olen saanud ka kirjutada. Ainukesed asjad, jah, on mu raamatu „Pobeda 1946“ tutvustuskäigud. Sel nädalal käisin Berliinis, mõne nädala eest esitlesin raamatut Kopenhaagenis – siis olid meile abiks Hille ema ja veel paar peretuttavat.
Millised hirmud laste sünniga seoses osutusid tõeks, millised langesid eneselegi üllatuseks ära?
