„Hagi Šein on öelnud, et enamik teleinimesi unustatakse hetkel, mil nad ekraanilt kaovad,“ sõnab Vahur Kroonikale. „Kui sind aga mäletatakse veel kümne aasta pärast, pead sa olema hakkama saanud millegi väga erilisega. Urmast me mäletame. Miks?“

Vahuri kaks esimest raamatut, nii „7 x 7“ kui ka „Ei jäta elamata“ osutusid aasta suurimateks bestselleriteks. Kui need teosed olid autobiograafilised, siis nüüd ajendas Kersnat sulge haarama soov analüüsida, kui palju inimene oma mõtlemise ja hoiakutega suudab enda saatust kujundada. Kui palju on kellegi tulevik tähtedel kirjas ja käejoontes sees?

Nii nagu Kersna eelmisedki raamatud, kujundab ka selle Eesti üks (au)hinnatumaid raamatukujundajaid Asko Künnap, kelle kohta Vahur on öelnud: "Ta teeb nii nagu ma olen unistanud, ainult, et palju paremini!"

Mis on saanud aga raamatust Andrus Värnikust, esimesest eestlasest kergejõustiku maailmameistrist, mida Vahur temaga koos juba möödunud sügisel tegema hakkas? „Üsna kõrge kuhi tööd on tehtud,“ tunnistab Kersna. „Aga Värniku raamat ei saa lõppeda sellega, et kangelane joob keset päeva Võru kesklinnas kohalike tontidega pudelist viina! Palun vabandust, ei saa! Ju siis pole aeg veel tolle raamatu ilmumiseks küps.“