Kristiina Ehin edastab lugude ja luulega sõnumeid: meie keel on alles – milline saatuse ime! Kas me oskame seda tegelikult hinnata?

„Silver on muinasjutuline tegelane, sirelipõõsastesse mattunud sepikoda käib justkui ürgselt temaga kokku. Nii sirge telje ja särava inimese kõrval on keeruline tuhmuda,“ avaldab luuletaja ja muusik Kristiina Ehin. Praegu tegutsevad abikaasad suurema kodu ostmise nimel ja iga esinemine, müüdud luulekogu või plaat viib neid sellele lähemale!

Kristiina Ehini (41) ja ansambli Naised Köögis suvetuuri viies kontsert Linnateatri Lavaaugus on just lõppenud. Emotsioonid on mõlemal poolel – nii minul kui lavalt maha astunud Kristiinal võimsad. Kiidan muu hulgas enneolematult head heli – laulude sõnad olid ka tagumisse ritta kenasti kuulda. „Sõnum ongi tähtis. Kõiges,“ leiab Kristiina.

Hoolimata sellest, et Silver Sepal (35) ja Kristiinal on kibe tööaeg, tunneb Kristiina, et laule luues ja luulekogu kokku pannes elab ta siiski täiel rinnal ja – samas on see ehk lähedane isegi tundele, mida inimesed otsivad puhkusereisidelt!

Küsisin kontserdil enda kõrval istujalt, et kas tema meelest oled sa rohkem muusik või luuletaja. Ta ütles, et Kristiina on sõnumitooja.

See on ilusasti öeldud. Mulle tundub, et täna on laulu mõiste veidi devalveerunud. Eurolaul on kolmeminutiline hitt, kus sõnum ei oma tihti enam mingit rolli, ja kui omab, siis on see teatud sensatsioon. Meie bändile on oluline just sõnum, tähendusrikkus. Mul on hea meel, kui meie sõnum läbi kõlab. Meil on bändis kõigil selles suur roll. Oleme demokraatlik seltskond, kus lugu sünnib nelja naise elukogemusest ja sünergiast.