Hiljuti võttis Kristjan Järvi (46) turismigalal Estonia kontserdisaalis vastu perekond Järvile omistatud turismisaadiku tiitli. Muide, Järvide pere leidis septembris maailma meedias äramärkimist rohkem kui tuhandel korral!

Järvid eesotsas Kristjani isa, maestro Neeme Järviga (81) emigreerus Nõu-kogude Eestist, kui Kristjan oli vaid seitsmeaastane. Värske tiitli valguses räägib dirigent, kuidas on ajas muutunud tema arusaamine Eestist, ja meenutab seiku võõrsilt, kuhu esinemised on teda viinud. Muide, just turneel Hiinas armus Kristjan ka ERSO viiulimängijasse Hanna-Liis Nahkurisse (36), kes mõne aastaga on teinud temast hoopis teise mehe.

„Kui me jõudsime turismigalalt koju, oli seal lihtsalt nii mõnus olla!“ muheleb Kristjan. Tema näos peegeldub õnnis rahulolu: „Oma naine, oma telekas, oma asjad ja – kamin. See on fantastiline! Ma tunnen, et olen nüüd ära kodustatud – ja mulle nii meeldib see! Ma arvan, et see on just see õige naise võlu. Naistel on oskus tekitada imelist atmosfääri, mis paneb mehi tahtma teha seda, mis on nende senist elu arvesse võttes ebatüüpiline. Olen isegi ehk rohkem maha rahunenud.“

Kui sul on tulnud Eestit tutvustada ja selleks on näiteks kellegagi vesteldes ajaruumi ehk mõne lause jagu – kuidas sa siis seda maanurka kirjeldad?

Ma ütlen, et Eesti on naiivsus selle sõna parimas mõttes. (Muheleb.) Inimesed arvavad, et naiivsus tähendab midagi nõmedat. Inglise keeles tähendab naive siiski kõige ehtsamat, ilusamat, lihtsamat ja loomulikumat olekut ilma väljamõeldud probleemideta. Milline sõna iseloomustaks siis sellist olekut veel paremini? Pure ehk puhas? Sein võib olla puhas, aga kui sa kirjeldad selle sõnaga riiki, ei saa inimene sellest aru. Sellepärast ongi minu arvates naive parim sõna. See annab edasi terviku, loob aura.