Lauri Liiv: põdesin aastaid, miks mulle pole antud Koit Toome välimust

„Muidugi oli valus. Mu maailm varises kokku, kui kahel korral järjest teatrikooli sisse ei saanud. Hiljem põdesin aastaid, miks mulle pole antud Koit Toome välimust mängimaks muusikalides esimese armastaja peaosi,“ tõdeb Lauri Liiv lõbusalt tagantjärele. Tänaseks on meistri arvel üle kolmekümne rolli muusikalides ja viimasel ajal on sellesse galeriisse lisandunud mõned draama- ja seriaalirollid.

Intervjuupaigaks pakub ta oma kodukohviku Chocolaterie de Pierre’i, vanalinnas Meistrite Hoovis. See nimi kõlab suurejooneliselt ja tähenduslikult, aga haakub mu portreteeritavaga ka sisuliselt. Rehkendan: laulja ja muusikalinäitleja Lauri Liiv (41), valitud „Su nägu kõlab tuttavalt“ vilistlasmeistrite liigasse (kolmandaks nädalaks on ta hooaja edetabelis neljandal ehk finaalmängu kohal). Juunis esietendus tema osalusel Vanemuises muusikal „Sweeney Todd“, jõuluks valmib „Kaunitar ja koletis“ lisaks juba eelmisest hooajast mängukavas olevale „Hüljatutele“. Klubi Chicago lavalt sai äsja lähte Frank Sinatra laulude tribuutkava, kus ta kaasa teeb. Teoksil on bändi Black Velvet juubelialbum…

Astudes turistliku šokolaadipoe pärastlõunasse, tulvab laudadest vastu inglise ja muid võõrkeeli. Omainimesena leiab Lauri parima paiga – tagakambri soppi, maast laeni aknavaatega vanalinnaõuele Eesti parimas sügisilmas. Plaadilt mängib pariislik akordionimuusika.

Kindlalt nihkes atmosfääriga

„Nii mõnusalt „viltu“ päris kohviku vaibi ei leia Tallinnast liiga palju,“ kiidab Lauri. Selle paiga avastas ta omale juba enne, kui temast neli aastat tagasi sai vanalinna elanik Meistrite Hoovi läheduses. „Rääkimata linna parimatest kookidest! Šokolaad, see on mu suurim sõber ja vaenlane ka,“ naerab Lauri ja teeb kõhule pai.

Kodu vanalinnas – kõlab uhkelt! Laulja kohta ka edukalt-jõukalt. Aastate eest kusagilt „Pealtnägija“ lõigust meenub Lauri Liiv mässamas olmega korteriühistu esimehena ja korteriomanikuna hruštšovkas Pärnu maanteel. „Nii oligi. Õnneks said kohtuskäigud võidukalt lõpetatud. Ning mõtlesin, et okei, koliks kuhugi natukene meelepärasemasse linnaossa, näiteks Kalamajja, kus kõik loomeinimesed elavad ja kus ka mina nooruses vahepeal olin elanud. Aga siis jäi see vanalinnakorter juhuslikult silma. Sai seda üks õhtu vaatama mindud, omanik oli kamina kütte pannud. Mõnus oli seal olla, võtsin kätte ja kolisingi sinna üüriliseks.“

Elu vanalinna kodanikuna… 

„Kõlab justkui suurustavalt, kuid tegelikult leiab ka selles linnaosas taskukohast elamist. Minul vedas! Mis puudutab suuremaid üüriarveid, eks elu on mindki õpetanud ka paremini raha hoidma. Mäletan, kahekümneselt Black Velveti menu peale, ma ei osanud raha lugeda. Kõik mis tuli, see ka lendu läks.