Peeter Võsa (50) tabamine on paras kunsttükk. Selleks, et panna paika kohtumispaik ja kellaaeg, kulub mitu kuud. Lõpuks kohtume Paksu Margareeta külje all olevas maa-aluses galeriis Punker, mida Peeter rendib linnalt ja kus ta on oma kätega kõva ehitustöö ära teinud. Võsa Pets tervitab lõbusatujuliselt. Ta näeb hea välja, kannab nooruslikke ja mugavaid riideid – militaarpükse ja khakivärvi pusa. Sobib ideaalselt oma Punkriga kokku. Peeter räägib kirega remondist, mis siin tuli teha. On näha, et mees peab tavalist, kuid hästi tehtud ehitustööd kordades tähtsamaks kui mõnda menukat telesaadet. Punkris toimuvad erinevad üritused ja peod. Viimati mürgeldasid siin drum&bassi DJ-d.

Heli siit välja ei kostu, pidutse või ööpäev läbi.

„Kas keeran ukse seestpoolt lukku?“ küsib ta äkki. „Et keegi ei viiks su ratast trepi pealt ära. Või noh, kuidas see allveelaeva asi käiski...“ teeb ta võllanalja.

Võsa huumorimeel on ikka samasugune kui aastaid tagasi, hea ja halva piiril, ometi just tema naljad ja vahetu olek panid tema saated elama ja allikad puhast „kulda“ rääkima. Kes meist ei mäletaks fraasi „Mina olin paugu otsas, kui puu käis“ või tolgust, kes läks Pronksi tänaval naist haamriga lööma: „Löösin selja tagant haamriga pähe isa soovitusel!“