„Käisin Stenbocki majas vastuvõtul – mulle määrati kellaaeg, mina andsin kutse peaministrile üle ja me rääkisime kunstist, filmist, koolipõlvest, huumorist ja Eestist,“ räägib Henrik. „Filmiga seotud inimeste nimel ütlesin, et see on ühtlasi meie poolt väike kingitus juubelit tähistavale Eesti riigile – ilma sünnipäevalapse käest raha küsimata.

Peaminister küsis, et kas me tõesti riigilt filmi jaoks abi ei saanud. Mina ütlesin, et ei ja et tegelikult ei tahtnudki. Me leidsime vahendid selle toreda kambaga, kelle algatusel film sündis. Peaministri poolt oli see väga tore ja soe vastuvõtt, mulle oli see suur au.“

Ratas oli oma graafikut silmitsedes kahetsevalt öelnud, et ta ei saa esilinastusel osaleda, sest sõidab töövisiidile Prahasse, kuid lubanud filmi hiljem kindlasti vaatama minna!

„Muu hulgas ta ise mainis mulle, et me oleme koolivennad Tallinna 27. 8-Klassi-lise Kooli päevilt,“ muheleb Henrik, „et „jah, Henrik, me olime koolivennad, sina oled minust vanem ja ma mäletan sind“. Ta veel ütles ilusasti, et vaata, siin elus on ikka nii, et me endast vanemaid inimesi mäletame, aga nooremaid mitte.“