Isata lapsepõlv

„Olen kasvanud isata. Mingil perioodil kasvatas mind võõrasisa. Nägin oma isa esimest korda, kui olin 22 või 23. Sel kohtumisel lubas ta mulle miilitsa kutsuda. Ta väitis, et ei ole mu isa. Eitus kestis seni, kuni tema uus naine ära suri. Olin umbes 40, kui isa taas välja ilmus. Suhtlesime päris normaalselt tema elu lõpuni. Mõistsin teda, aga kahjuks oli läinud nii palju aega mööda, et see kontakt meid väga lähedasteks ei teinud. Minu elu filosoofiline lähenemine on see, et ma ei näita kellelegi näpuga, kuidas ta peab oma elu elama. Katsun enda asjadega hakkama saada. Täna tean, et inimene hakkab juba sündides koguma endale emotsionaalseid traumasid. Mida sügavamal need traumad on, seda raskem on nendega hakkama saada. Kindlasti olen ka mina seest traumasid täis, kuigi pean ennast tugevaks inimeseks. Mida tugevamini ennast tunnen, seda sügavamal need traumad võivad ennast peita.