Sulo Tintse (37) istub ühe Tallinna hotelli lobby-baaris ja heidab hindava pilgu ümbritsevale. „Õnneks on siin kosta ainult araabiakeelset juttu,“ muheleb Sulo. Eesti keelt kõrvallauas tõesti keegi ei mõika. Kuigi sellest, mis jutuks, loeb hiljem ajakirja veergudelt terve Eesti.

Sulol pole oma probleemist, millega ta aktiivselt tegeleb, lihtne rääkida. Ometi ei ole ta kaotanud huumorisoont ja pahvatab oma lugu rääkides mitu korda naerma.

Sa tunnistad, et, jah, ma olen alkohoolik, olen alkoholist sõltuvuses?
Loomulikult on see alkoholisõltuvus, muidu me täna sellest ei räägiks. Teraapias olen ma jõudnud arusaamisele, et see ei ole minu jaoks enam sobiv. Et see on minu jaoks juba nagu vana kulunud süžeega Ameerika filmid, kus kõik kordub veidi erinevates variatsioonides. Üldjoontes lendab filmi kolmandal minutil taga-aetaval autol esiratta ilukilp ära ja mõni hetk hiljem saadakse ka pätt autost kätte. Lihtsalt tegelaskujud ja kohad, kus asjad juhtuvad, on erinevad, aga stseen sisuliselt sama. Siis ongi ühel heal päeval (teeb sõrmenipsu) kõik! Käib klõps ära ja sa tahad oma ellu muud. Sest see, mis oli, ei paku mulle enam midagi. Puhtfüüsiliselt ma juba tean, mis juhtuma hakkab, ja ma ei tunne sellest enam mõnu. Ma tunnengi ennast juba palju paremini, kui olen ilma alkoholita. Mõtted on kuidagi vabamad ja ma saan jälle inimestega suhelda. Vanasti oli vastupidi – see justkui andis mulle veel midagi… (Muigab.)

Ainus, mida olen kahetsenud, on raisku läinud aeg. Midagi muud ma küll ei kahetse – sest tegelikult on lõbus olnud!