Oma hiilgeaegadel austajatest ümbritsetud ja hoogsat elustiili nautinud Andrus tunnistab, et näljas ta praegu pole, kuid suurt midagi üle ka ei jää. Tema elu sisuks on täna treeningud, kuid taamal figureerib ka üks saatuslik naine. Pereloomise lükkas maailmameister tippspordi nimel enam kui kümmekond aastat edasi, kuid tänavu loodab ta sellegi teoks teha.
Kuidas sul naisterindel lood on? On keegi silmapiiril, keegi, kellega kas või koos trenni teha?
Trenni ma teen praegu küll üksi, aga silmapiiril keegi ikka on. Tema on kah Antsla kandist või Võrust? (Muheleb.) Eestist! (Naerab.) See ju tõesti üks ja sama kant! (Tõsinedes.) Jah, eks ma olen selle koha pealt ka targemaks saanud, ei lenda enam hurraaga peale, vaid jälgin mängu – et suhe areneks sujuvalt. Ma võtan aega. Et suhe oleks kvaliteetne. Varem talitasin suhetes uisa-päisa nagu tornaado, olin energiat täis ja… Mitte et ma praegu vana oleks, aga varem käis küll kõik oluliselt kiiremini – justkui torpeedo töötas! See on praegu palju olulisem, et oleks aega lasta asjadel loomulikult sujuda.
Kas sa täna mõistad paremini, mida naised tahavad?
Kindlasti ma mõistan naisi paremini. Kogemused teevad võimsamaks ja tugevamaks ja arendavad, sest iga inimese pealt ju õpid. Ja see on päris huvitav. Paarkolm korda olen ma oma elus tundnud, et see inimene on see õige – on käinud see klõps ära. Aga nagu ütlesin, mina valisin spordi. Täna on muidugi pereplaan suurem ja juba pikalt olnud – et kui eelmisel aastal seda ei juhtunud, siis ehk sel aastal...
Nüüd on siis pere spordist ikkagi eespool?
(Muheleb.) Ei, siiski sport ikkagi veel juhib. Aga ma arvan, et kui pereloomine päriselt minu ellu tuleb, siis on pere ja sport võrdsed. Sporti ma kindlasti ära ei jätaks.
