Anni Arro: "Mu kõik päevad algasid kõnega vahetuse vanemalt, kes andis teada, et nõudepesijat pole jälle, kuna on „haige“ või puudub üks ja teine."

„Õigel ajal taanduda, astuda samm tagasi ja tunnistada endale, et ma pole kõikvõimas – see nõuab julgust. Jah, ma tulengi paljuga toime, kuid mis hinnaga – et lõpuks on ninast veri väljas, maohaavad ja kaalud viiskümmend kilo? On see kõik seda väärt?“ arutleb Telliskivi tänaval asunud restorani Kukeke maha müünud Anni Arro.

Aanni Arro (34) tunnistab, et müük oli ainuõige otsus, sest nui neljaks jätkamine ja probleemide eitamine võinuks lõppeda tõelise krahhiga – viinud absoluutse läbipõlemiseni, viinud tervise…

Sinu restoran Kukeke sulges uksed eelmisel aastal, mis oli, muide, kuke aasta. Millisena need 12 kuud sulle meelde jäävad?

Minu jaoks oli see ikkagi üks väga hea aasta, sest viimasel ajal kujunes Kukekese vedamine meeletuks taagaks. Ma ei suutnud sinna panustada nii palju kui vaja ja kõik see ei tasunud ka rahaliselt ära. Olin lapsega kodus ja juhtisin tegevust eemalt. Sellist asja tehes tuleb ise juures olla, pidevalt jälgida, muuta ja parendada. Mu kõik päevad algasid kõnega vahetuse vanemalt, kes andis teada, et nõudepesijat pole jälle, kuna on „haige“ või puudub üks ja teine. Ma lihtsalt ei jaksanud enam. Kui oled omanik, kes peab kõik asjad lahendama, ja sul on samal ajal kodus väike laps, kes vajab sind ja su tähelepanu... sa lähed lihtsalt katki. Olen õnnega koos, et leidsin kohale ostja. Mulle öeldi, et turgu vaadates on müük lootusetu ettevõtmine, kuid mul see õnnestus.