Viskame pilgu peale Kroonika kullafondi ja meenutame viimaste aastate põnevamaid lugusid. Täna heidame pilgu Maikeni Bullerby majale mere ääres.
„Sõbrad ristisid minu kodu Bullerby majaks, kuna see on väljast rootsipunane, väikeste valgete akendega – täpselt nagu Astrid Lindgreni raamatus „Bullerby lapsed“,“ ütleb lauluõpetaja ja laulja Maiken.
Ka maja sees on hoitud skandinaavialikku heledatoonilist-avarat joont. Esimesel korrusel on maha võetud mitmed vaheseinad, et luua suur hubane ruum, kuhu Maiken (38) saab kõik sõbrad ära mahutada.
Pole ime, et Maikeni sõbrad tahavad talle ikka ja jälle külla tulla. Kohe, kui oled tema kodulävest üle astunud, tunned erilist helgust, kodusoojust ja külalislahkust ehk kõike seda, millest on tulvil maailmakuulsa rootslanna raamatud. Maikeni puumaja, mis asub Koplis vaiksel tupiktänaval mere ääres, on kui killuke imet. Seal saab ennast taas tunda lapsena, meenutada, kuidas tuli „Bullerby laste“ lugemiseks vanematele veidi vassida, lubada, et lähed magama, aga tegelikult tõmbasid teki üle pea, panid laskulambi põlema ja siis lugesid, lugesid ja lugesid – hommikutundideni välja.
Kes meist poleks olnud sellesse raamatusse armunud ja ennast kujutlenud ühe tegelasena? Maikeni kodus on see võimalik! Siin saab ennast isegi Bossena tunda või… Õigemini, üks väike Bosse siin juba on – loomade varjupaigast võetud hall karvakera. See hiirekütt hoiab eriliselt oma perenaist: ootab teda tunde ja kui kuuleb tema samme, silkab teise korruse trepist alla ja uudistab aknast, kus majapreili on. Hilised õhtutunnid veedetakse koos ja uinutakse õdusas sängis.
Ka Maiken ise võlub inimesi sama kergelt nagu tema majake – talle piisab inimesega põgusalt vestelda ja tükike tema soojusest on juba jõudnud teise südamesse. Selline ta on, naeratav, südamlik ja õiglane, aga tal on varuks ka üks üllatus – ta on suur perfektsionist!
„Mulle meeldib, kui iga asi on oma kohal, kui midagi ei riiva silma. Ideaalselt läbi mõeldud ja kujundatud kodu – see on tõeline elamus!“ ütleb ta, ja rõhutab, et ilu ja suhtumine ellu on peidetud detailidesse. „Smile and the World Smiles with You“ – tervitab sisenejat kiri seinal. „Mulle väga meeldivad armsad detailid,“ selgitab Maiken ja sätib elutoa riiulil, kus on muusika-CD-d, tähekujukesi õigesse järjekorda, et need moodustaksid sõna „Bullerby“. Seejärel kiirustab ta kööki, et teha lattet, ja pakub pirukaid.
Pärast pikki lauluproove või kontserte kogunetakse tihti just Maikeni juurde. „Kutsun tavaliselt sõbrad enda poole, sest mulle meeldib külalisi vastu võtta ja pealegi, siin on ruumi! Ise ma külas peaaegu ei käigi,“ naerab ta. „Kaks aastat tagasi, kui mul oli suur soolaleivapidu pärast remonti, oli siin veidi alla 40 inimese. Tänu sellele, et ma renoveerisin laiad aknaalused verandal, kuhu saab istuda, mahub siia palju rahvast.“
Koplist tuleb uskumatu kuurort
Enne Kopli liinide vahetusse lähedusse kolimist oli Maiken ligi kümme aastat elanud Kalamajas Küti tänaval. „Siis ei olnud see kant nii popp, nagu ta praegu on, seal Patarei vangla lähedal oli ikka üsna kõle. Samas oli seal ka mingi eriline fiiling ja peab ütlema, et ka nüüd, Koplis, tunnen ma midagi sarnast. Ma arvan, et see kant hakkab kohe-kohe muutuma ja sellest saab tulevikus veel uskumatu kuurort!“
Tundub, et Maikenil on hea nina potentsiaaliga elukohtade peale ja tänu Taanis veedetud aastatele on ta omandanud ka suurepärase stiili- ja disainitunnetuse. Nii hakkas ta julgelt oma Kalamaja korterit kujundama väljakujunenud stampe ignoreerides – seni tumepruun põrand olgu valge! „Inimesed väga imestasid, miks ma tahan valgeid seinu ja põrandaid – siis polnud see veel Eestis levinud. Tegime elukaaslasega korteris tohutu remondi ja siis ühel hetkel otsustasime kolida majja. Sõbrad imestasid – kuidas te raatsite nii ilusaks tehtud korterist hirmsasse vanasse majja kolida? Majja, mis on ahiküttega, kus pole mugavusi. Aga me tegime selle ära, majas elamine – see on hoopis midagi muud!“
Kui paljud Tallinna elanikud pole Paljassaarele ja Kopli liinide kanti oma jalga kunagi tõstnud, siis Maikeni jaoks on tema kodutänavaks saanud uulits tuttav juba plikapõlvest peale. „Lapsena elasin kõrvalmajas ligi kolm aastat ja teadsin seda tänavat kui kõige lahedamat tänavat linnas! See on väikelinna fiilinguga koht, samas on vanalinn pikema jalutuskäigu kaugusel. Naabrid on hästi toredad, tänava lõpus on meri. Lahe on ka see, et see on tupiktänav ja keegi ei sõida siin niisama. Minu jaoks vinge koht!“
Majas elada – see on eriline vabadusetunne!
Maiken kolis elukaaslase Sander Kirsiga, kellest ta on praeguseks lahku läinud, majja 2011. aasta varakevadel. „Kolisime siia pimedal ja porisel ajal. Kuna me tassisime asju väljast sisse, olid ka kõik põrandad sopased, asjad hunnikus – tõeline korralagedus ja kaos! Kui suur kolimismaraton sai läbi, läksime elukaaslasega läbi veranda sisehoovi terassile, istusime seal rampväsinuna maha ja mõtlesime – täitsa lõpp, me oleme oma kodus ja meil on aed! Me olime väga õnnelikud! Sellega harjud nii kiiresti ära, et saad toast õue astuda, terrassile, muru peale. See on eriline vabadusetunne!“
Maiken elas väikestes pruuni tapeediga tubades üle kahe aasta ja siis läks lahti suur remont – kaheksa kuud käis majas ehitubrigaadi lakkamatu töö. Maja renoveeriti nii seest- kui väljastpoolt üheaegselt koos sisekujundaja Kadi Kärtneriga. „Muide, kõik ehitustööd teostas minu venna Indreku firma. Huvitav on ka see, et kui tavaliselt ehitajad ja sisekujundajad ei suuda leida ühist keelt, sest ehitajad arvavad tihti, et disaineri mõtted ei ole teostatavad, siis minu venna ja Kadi vahel tekkis kohe teineteise professionaalne mõistmine. Minu maja oli stardiks nende järgnevatele ühistele töödele. Muide, paljud kliendid pöörduvadki praegu nende poole, minu kodu pildid käes, ja paluvad teha midagi sarnast. Soovitan inimestele, kes tahavad oma kodu muuta, kuid neil ei ole kindlat nägemust, missugune see võiks täpselt olla, palgata kindlast sisekujundaja. Uskuge mind, disainer teab täpselt, kust mida osta, mis hinnaga ja kui hästi kõik mööblitükid omavahel klapivad.“
Raha kulus palju
„Ehkki meil oli sissekolimise hetkest alates olemas nägemus, kuidas maja peaks välja nägema, muutusid meie plaanid remondi käigus mitmeid kordi. Näiteks ehituse lõpujärgus tuli mõte, et teisele korrusele võiks teha rõdu, kuhu saaks otse vannitoast astuda. See oli supermõte ja selle teostamine polnud kuigi kallis,“ räägib Maiken. Lammutus- ja ehitustööde ajaks koliti üürikorterisse. „Käisime kogu aeg kohapeal vaatamas, kuidas asjad jooksevad. Koduigatsus oli lõpuks nii suur, et ma võtsin ise värvirulli kätte ja värvisin koridoriseina ära, sest tahtsin kiiresti koju tagasi!“
Maiken tunnistab, et sageli tuli otsustada mõne odavama sisustuselemendi kasuks. „Näiteks tahtsin keraamilisi lüliteid, aga mõeldes sellele, kui palju neid majas on vaja, valisime hoopis retrostiilis ühed odavaimad. Need sobivad siia hästi! Kodu loomine on üks lõputu nuputamine, kuidas saaks maksimaalselt hea tulemuse vähese rahaga. Kui palju ma olen kulutanud? Palju, palju! Tuli ka laen võtta.“
Vana ja Ikea mööbli miksimine
Juba enne majja kolimist oli Maikenil päris palju mööblit ja nii mõnigi mööblitükk dikteeris sisekujundust. „Osaliselt olen alles jätnud vana mööblit: kummut, pehme mööbli komplekt töötoas, vana õmblusmasin. Samas, mulle meeldib ka Ikea lihtne ja praktiline disain. Olen ka sealt päris palju mööblit muretsenud. Näiteks kogu WC sisutus pärineb sealt. Elutoa diivan on Eesti mööblifirmalt. Aga eriti hea meel on mul köögi üle – see õnnestus täielikult, iga kui viimne detail on paigas!“ Ta tõmbab käega üle puittööpinna ja imetleb seda. „Väga vahva on ka see, et panime pliidi köögisaare sisse, nii saan ma süüa teha ja sõpradega suhelda.“
Mida Maiken veel sooviks? „Tahan vannitoamööblit lisaks tellida. Magamistuppa oleks vaja garderoobi ja ehkki Skandinaavia stiili puhul polegi tihti kardinaid, siis mina siiski sooviks neid rohkem. Aed on vaja korda teha ja ehitada ka auto sissesõidutee, elupuid istutada. Aga ma teen kõike jooksvalt, loominguliselt, ei torma!“
