Nädalavahetuseti viskame pilgu peale Kroonika kullafondi ja meenutame viimaste aastate põnevamaid lugusid. Täna võtame luubi alla Ken Saani maakodu, kus käisime külas veel ajal, kui mees abielus oli ja Eestis elas.

Esimene talv maal | Kevad 2016

„Sportlasehinge minus ei ole – ma ei tahtnud kiirustada, et jaaniks või jõuluks oma majja. Mu arhitektist vend hakkas oma maja ehitama, ja ma tegin tema järgi,“ räägib pööraste projektide poolest tuntud teleprodutsent Ken Saan, kes vahetas linnavurle kombed maamehe elu vastu.

Arlin (31) ja Ken (40) Saan elavad koos tütar Lumi Luluga (5) oma armsas eramus möödunud sügisest. Uue maja soolaleivapeod ja ka esimesed jõulud on peetud. Maaelu rütm vajab aga alles harjumist. Ken lootis, et kui ta maal paiksemaks jääb, hakkab tervisesporti tegema. Rattaga sõitma ja suusatama, soome kelguga poes käima, aga seni ei ole spordist ega suuskadest juttugi. Maja vajab aega ja nõuab vaeva, millega noor pere arvestada ei osanud.

„Meil on siin hiired ja üllatuslikult ka kärbsed, kes tõusevad hommikul koos meiega. Sporti teeme, kui katus on vaja lumest puhtaks saada,“ alustab Arlin loeteluga argitoimetustest.

Arlin on modell. Teda teatakse baleriinina rühmitusest Drum & Ballerina. Trumme mängib selles omanäolises ansamblis Helena Victoria Kirs, Arlin tantsib balletti. Ta on lõpetanud Tallinna Balletikooli, ja enamiku aja oma noorest elust on ta töötanud modellina väljaspool Eestit.

Uinutav uus rütm

Lumevaene talv ja varane kevad on Keni perele õnnistus. Asfaldilt metsa pöörav tee on sulanult küll porine, ent siiski sõidetav. Aasta algul, kui Ken Soomes tööasju ajas, jäi Arlin rõõmuga koos lapsega nende uude kodusse kõrgete puude vahel, kesk pehmeid lumehangi. Lund oli nii palju, et põllul ja teel polnud vahet. Laps müras hanges ja nautis puhast õhku. Linnakorteriga harjunule oli elu teistsugune. Postkaardile sarnanev romantika kestis paraku seni, kuni ootamatult täitus heitvee kogumispaak. Ja nagu needus – linnast tellitud suur tühjendusauto jäi õuele kapitaalselt kinni. Maa oli lume all pehme, mitu tonni kaaluv veok vajus sisse ja jäi kõhu peale kinni. Paagitühjenduseni tol korral ei jõutudki.

„Ken jagas mulle Soomest juhtnööre. Jahmerdamist oli palju. Pütiautol oli väljasaamiseks vaja spetsiaalseid kette,“ jätkab majaomanik Arlin uute kogemuste kirjeldamisega.

Tühised argimured käivad asja juurde, annab Ken mõista. „Siinne elu meeldib mulle väga, aga natuke uinutav on see ka – looduses on ajataju teine. Linnas suudad lühikese aja jooksul mitut asja korraga teha, maal on tunne, et oh, aega küll,“ märgib Ken.

Arlin on Keniga sama meelt – nende maja on justkui loodusega üks. Ühekordse eramu maast laeni aknad tekitavad tunde, et maja paistab läbi, nagu elatakski keset metsa.

„Mu vend on arhitekt. Palusin tal projekteerida sellise maja, kus üleminek loodusele oleks sujuv. Mulle meeldib tunne, et oleme kõiksuse osa – istud terrassil või söögilaua taga ning tajud, et kõik kokku on loodus ja igavik,“ on Ken ootamatult filosoofiline.

Minimalistliku musta maja ehitus algas 2012. aastal. Kohe kui karkass püsti, katus peal ja seinad valmis, võtsid Ken ja Arlin suure madratsi ning ööbisid esimesed ööd oma majas.

„See oli suvine aeg, aga ikka jube külm. Panime tuppa telgi, õigemini telgi madratsi peale, sest madrats oli telgist palju suurem, ja nii ööbisime siin esimesi öid,“ meenutab Arlin. Enne telk-madrats-etappi oli keset krunti ka väike soojak, ent sinna noored ööseks ei jäänud. „Telgi-madratsi“ järgmine peatükk ei ole senini lõppenud.

„Majaehitus on üks lõputu tagasilöökide jada – ehitajad kaovad, ei tule, ei mäleta –ui tulevad, teevad nii nagu kindlasti ei pea jne. Minu soovitus on – mitte mingil juhul ära hakka ehitaja peale karjuma! Kui karjud, läheb eriti hullusti. Varu närve ja kuidagi saad hakkama. Näiteks nüüd, kui maja hakkab lõpuks õiget ilmet võtma, leidsime suurepärase ehitusmehe. Ta sai kohe aru, et vineerist siseviimistlus ei ole mingi must alusmaterjal, vaid sisekujunduse osa. Lisaks oskab ta loodi kasutada,“ kiidab Ken ühe hingetõmbega.

Sisustus koosneb parimatest paladest

Kastide otsas elamisest on saanud Saanidele elustiil.

„Kadunud asjade ülesotsimine on tegevus, mis võib täita päevi, kui mitte nädalaid,“ naerab Arlin. Neil on Tallinnas alles väike ühetoaline korter, mida nad kasutavad laona ja erandkorras ka paigana, kuhu öiselt seltsiürituselt magama saab minna. „Kunagi ei tea, kas see, mida otsid, asub uues kodus või on veel vanas korteris,“ ütleb perenaine.

Uue kodu avarust, suurust ja asjadest lagedat pinda hindab noor pere kõrgelt. Kõik esemed, mis majja tulevad, on hoolega valitud, vajalikud ja täpselt sobivad. Suur retro-hõnguline diivan ja kaks kiiktooli. Erilised valgustid. Iga disain on omaette nähtus.

„Kui ma modellina välismaal elasin, olin pidevalt kohvrite otsas. Unistasin siis, et ükskord on mul oma kodu, mis näeb välja nagu villa – avar ja lahe, suurte akendega, vaatega merele. Kreekas oli mul juhust sellises elada ja nüüd ongi mul endal taoline,“ räägib Arlin.

Meri jääb Saanide majast paari kilomeetri kaugusele. Jalgsi ei jaksa sinna minna. Seepärast hakkasid Ken ja Arlin oma eakate sugulaste käest jalgrattaid enda juurde kokku koguma – et suvel, kui sõbrad külla tulevad, saaks kõik kambaga retro-ratastel Lohusuu poole mereranda sõita.

Kõrgelt liikuva kevadpäikese rütmis plaanib Arlin alustada peagi ka tööd oma aiaga. Ta lõpetas hiljuti Räpina aianduskooli ja on nüüd diplomeeritud aednik. „Olen siinseid mullakaarte uurinud, aga kogemus köögiviljakasvatamises mul siin veel puudub,“ ütleb ta. Lisaks läbis Arlin hiljuti Keni ema, tuntud keraamiku Aino Saani juures keraamikakursuse ning ostis koos Keni vennanaise ja ämmaga põletusahju. „Panin kogu oma Drum & Ballerina tasu põletusahju ostmisesse. Mulle meeldivad mastaapsed keraamilised asjad – riiulid, valamud ja kapid. Loodan Keni ema abil õppida, et ükskord ka ise suuremaid asju teha.“

Sauna ei saa

Maja, maaelu ja perekond on pannud Arlini ja Keni oma elule täiesti uutmoodi vaatama. „Laval tantsimine on lahe, aga seda ei jaksa neljakümneaastaselt teha. Sellepärast ma otsingi alternatiive, et saaks maal, kodus ja lapse kõrvalt omi asju ajada,“ räägib Arlin. Uus elukorraldus on ootamatult hoogne, ent õnneks on maamajas uni magus, seal puhkab hästi välja. Maa ja linna vahet sõitmist jagub, aga asju annab sättida.

„Suurim erinevus on see, et enam ei saa linnas tina panna – autoga on vaja ju koju sõita ja nii said meist pimedal ajal üsna kodused inimesed,“ lausub Ken. „Suvel hakkavad muidugi sõbrad massiliselt külas käima – see oli enne maja valmimist juba nii.“

Suve poole seisab majaperemehel ees terrassi ehitus ja koja paigaldus. „Olen tähtaegade suhtes paindlik –kasvasin kodus, kus pidavalt oli pind jalas, sest remont kestis igavesti, ja ma arvan, et ma ei hakka ka oma kodus aja peale möllama. Kõik saab valmis, siis kui see saab,“ filosofeerib teleprodutsent.

Oma uutest töödest ja lavastustest rääkides, millest värskeim, dokumentalistlik krimidraama „Kuum jälg“ jookseb Kanal 2 ekraanil, lendab pööraste ideede poolest tuntud Keni suust pikselöögina välja idee: „Kui tooks õige Pronkssõduri oma õue peale – vaataks, mis saab! Mul siin ruumi jagub.“

Kurikuulsa, Tõnismäelt Sõjaväekalmistule teisaldatud Pronkssõduri autor on Keni vanaisa, skulptor Enn Roos. Hetk hiljem laidab Ken mõtte maha. „Kurat, jama ei ole oma koduõuele vaja! Mul on Ämari lennuväli lähedal, hävitajate mürin on õuel pidevalt kuulda,“ hüppab ta uuele teemale. Aga sauna Ken oma hoovi peale ei ehita. „Mulle ei meeldi higised inimesed. Ma ei taha, et mu sõbrad hakkas siin minu pool higistamas käima – tulgu niisama, ruumi mul on!“

Jaga
Kommentaarid