Janika Sillamaad survestati emaks saama


Janika Sillamaad survestati emaks saama

Nädalavahetuseti heidame pilgu lähiaastate menukaimatele persoonilugudele. Meenutame tasuta lugemiseks lugu Janika Sillamaaga möödunud aasta sügisest.

Alles 40. sünnipäeva eel oma esimese lapse ilmale toonud lauljatar ja lavastaja Janika Sillamaa leiab, et inimese esmane kohus ühiskonna ees pole mitte reprodutseerida, vaid ise midagi ära teha – et maailm oleks parem paik.

Janika Sillamaa (42) mõistab oma lauljaist kolleege, ja olenemata nende spetsialiteedist üldse naisi, kes on oma esiklapse sünnitamise otsustanud jätta 30ndate eluaastate teise poolde. Kuigi Janika jaoks on tema ja ta elukaaslase Villu Feldbergi (39) tütar Alma tõeline kingitus ja maailma keskpunkt, siis… miks otsustas tema sünnitada alles sellises eas?

Janika peab enda tugevaimaks küljeks seda, mida ta oma ema Kaari Sillamaa (62) Laste Kaunite Kunstide Koolis teeb. See on tema enda sõnul nagu renessanssinimese eneseväljenduspalett – ta ise kirjutab valmis kõik libretost arranžeeringuni, on samal ajal lava- ja kostüümikunstnik, lavastaja, suhtekorraldaja, psühholoog, õpetaja, koreograaf, butafoor ja koristaja. Muidugi ka rollis laval – kooli poolt lavale toodud muusikalis „Désirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks“ on Janikale lavaliselt suurimaks väljakutseks stseen, kus tema kehastatav keisrinna peab ette lugema avaliku lahutuskirja, mille Napoleon on talle ette kirjutanud.

„Sellist asja mängida tähendab seda kõike endast läbi lasta ja seejuures vokaalselt väga nõudlik aaria ette kanda nii, et pisarad viisipidamise veel alles jätavad,“ ütleb Janika.

Kindlasti on selle taga erinevaid põhjuseid, et nii mõnigi tuntud lauljatar on lükanud emakssaamise edasi, 30ndatese eluaastatesse. Jäi see sinu puhul eneseteostuse, karjääri või mõne muu põhjuse taha?

Mul pole ühte kindlat põhjust. Elu lihtsalt läks nii. Kahekümnendates oli tegemist ja ma polnud ka üldse valmis. Aga kokkuvõttes valis loodus meie pere jaoks parima aja. Tekkis iseeneslik paus teatritöös ja kodu oli ka just uue ilme saanud. Elu pani asjad paika.

Kuivõrd sa tundsid ümbritseva survet a la laulmise asemel sünnita parem lapsi?

See surve pole ainult lauljatel, vaid peaaegu kõigil naistel. Väga konkreetseks ei hakka minema, aga vihjeid ja survestamist tuli nii sõpradelt kui ka anonüümsetelt kommentaatoritelt. Siiski olen ma endiselt seisukohal, et lapse saamine on peresisene asi.

Mida peaksid inimesed, kes nii mõtlevad, seejuures siiski mõistma?

Kõik ei sobi kahekümneselt kolme lapse emaks ja mõned inimesed ei sobigi lapsevanemateks, ja nad ei pruugi seepärast ühiskonnale vähem väärtuslikud olla. Ma arvan, et inimese esmane kohus ühiskonna ees pole mitte reprodutseerida, vaid ise midagi teha, selleks et maailm parem paik oleks. Mõni inimene valib selleks mitme tubli lapse üleskasvatamise ja mõni inimene tuumafüüsika. Mõni mõlemad. Keegi pole sellepärast teisest halvem. Inimesed on erinevad. Jumal tänatud.

Sina said emaks veidi enam kui kuu aega enne oma 40. sünnipäeva. Kuivõrd on emadus avanud sinus uusi, sulle endalegi ootamatuid külgi?

Tugev emainstinkt on minus alati olnud. Olen sellest aru saanud nii oma nooremate vendadega koos kasvamise kui ka õpilastega töötamise põhjal. Aga kannatlikkust olen pidanud kõvasti arendama. Logistika osas on keerulisem kui varem ja und vähevõitu. Samas on need asjad, millega kõik maailma emad ja isad igapäevaselt kokku puutuvad.

See, et Alma on praegu meie peres prioriteet, on iseenesestmõistetav. Oleme Villuga mõlemad pärit perekondadest, kus lastest on alati väga hoolitud.

On emakssaamine ja emadus muutnud mingil moel ka sinu häält ja vokaalseid võimeid üldse?

Isal on selle kohta hea väljend – tööriistakast on suurem. Värve on juures. Vahetult pärast sünnitust oli paar kuud keerulisem, aga mitte nii palju, et oleks pidanud repertuaaris midagi korrigeerima. Praegu on umbes nagu viis aastat tagasi mõningate lisadega. Ja emotsionaalses plaanis on kindlasti ere kogemus juures, mille pinnalt lavastada, kirjutada, laulda ja rolli mängida.

Mis oli häälega seoses pärast sünnitust keerulisem?

Mul oli erakorraline keiser ja lihaskond pidi taastuma. Tugi ei töötanud selliselt nagu tavaliselt, aga see taastus mõne kuuga.

Loe veel

Alma sündimise järel ütles Villu, et ta on kõrge sopran nagu sinagi. On ta seda endiselt?

Alma on endiselt kõrge sopran. Aga huvi on ilmselgelt tantsimise poole kaldu. Kui ma kodus laulan, siis ta mitte ei hakka niivõrd kaasa laulma, vaid tantsima. Ja balletivideoid vaatab ta äärmise kannatlikkusega. Kui kevadel televiisorist „Luikede järv“ tuli, siis vaatasime koos. See oli väga emotsionaalne ema-tütre hetk, mis sest, et ta oli alles kaheaastane.

Võid sa seda ema-tütre hetke pisut kirjeldada?

Ma olen ise ka hinges alati tantsija olnud ja näha selles blondis ja sinisilmses, täiesti isa suust kukkunud lapses nii suures mahus järsku ennast oli väga liigutav. Minu lapsepõlv möödus isa klaveriharjutamise saatel tantsides. Me lihtsalt istusime koos ja saime aru, et teine on samamoodi väga haaratud. Kõhus oli liblikate tunne ja südames sõnadeta mõistmine.

Sa töötad oma ema Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Koolis lavastaja ja muusikajuhina, mis tähendab pidevat lastega koosolemist, tähelepanekuid nende käitumisest, kasvatusest jne. Sellest lähtuvalt – mida pead iseäranis silmas tütart kasvatades?

Üks oluline õppetund on ootamine. Laste avanemine ja huvi tärkamine on väga erinev. Mõni mängib aastaid tagumises reas kuusekest ja siis ka nutab hirmust. Aga ühel hetkel üllatab ta sind väga huvitava karakterrolliga. Samamoodi on ka nende inimlike omadustega. Lohakus võib pöörata süsteemseks korraarmastuseks ja patoloogiline asjade ritta seadmine võib teinekord keerde teha. Inimesed on õppimisvõimelised ja seda kuni surmani. Ma pole nii optimist, et usun inimese täielikku muutumisse, aga olen märganud, et väärtushinnangute muutudes hakatakse vastavalt oma isikupärale selles suunas minema.

Ma usun, et Almaga on need asjad samamoodi. Ja muidugi õpetab iga ema ja õpetaja ka praktilisi oskusi. Almaga teeme koos koduasju. Ta on kange koristaja ja viib vabatahtlikult kõik mustad pesud vannituppa kasti, vahel ka need, mis niisama on vedelema jäänud. Suurimad lemmikud on issi sokid.

Teadmised ja väärtushinnangud on need, mida saab edasi anda. Kogemusi korjab iga inimene omapead. Vahendeid saab küll välja pakkuda, aga valiku teeb ise. Ja alati peab teadma, et absoluutselt igal väärtusel on potentsiaal ka oma must pool ette keerata. See avaldub liialdustes, väärtõlgendustes ja eesmärgi inimlikkusest kõrgemaks seadmisel. Siis peab vahel jälle natuke rääkima ja aitama.

Tõenäoliselt seda täiskasvanute ees otseselt ei juhtu, aga oled sa täheldanud ka Kaunite Kunstide Koolis laste omavahelisi nägelemisi, kiusamisjuhtumeid?

Ikka on juhtunud. Igas kollektiivis on jaopärast nägelemisi, jõudemonstratsioone ja ülereageerimist. Nii täiskasvanute kui ka lasteasutustes. Kiusamist ei tolereeri ma mitte ühelgi kujul, aga vanematele teatamine on viimane samm. Enne püüan ikka oma jõududega situatsiooni teistpidi keerata. Alati pole see keelamine ja rääkimine. Kui on näha, et mõni laps on kõrvale jäänud või on tegemist kellegi pideva naeruvääristamisega, siis ma püüan leida võimalusi seda last rakendada ja tema populaarsust oma suhtumisega tõsta. Kui on tegemist füüsilise kiusamisega, siis on teine lugu. Siin on nulltolerants. Siis räägime otse, karmilt ja läheb asi ka koju.

Ning hoolimata selle seisukoha ebapopulaarsusest, toetan ma arvamust, et ka kiusaja vajab abi. Ükskõik milline inimene, kes tunneb vajadust oma enesetunnet teisi alandades tõsta, on kuidagi tasakaalust väljas. Õnnelik ja terve inimene lihtsalt ei vaja seda.

Kuivõrd sa ise omal ajal koolikiusamisega kokku puutusid?

Ma olin linnatüdruk, kes sattus maale kooli, sest ema kutsuti Kosele kultuurimaja direktoriks. Seal oli palju arusaamatusi ja ühe korra on mul ka ripsmed ja kulmud põlema pandud. Õppisin kaklema ja enda eest seisma. Ise silma siniseks ei saanud, aga mingist hetkest alates lähenesid vähemalt poisid mulle küll külg ees. Sel ajal teistmoodi ei saanud. Ma loodan, et minu laps saab verbaalsel teel enda kaitsmisega hakkama. Loodetavasti liigub meie ühiskond ikkagi selles suunas.

Tõite juba eelmisel aastal kooliga lavale muusikali „Désirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks“, kus mängid ise Josephine de Beuharnais´ rolli. Kui suur väljakutse see sinu jaoks oli?

See on siiani väljakutse. Me jagame keisrinna Josephine´iga ka sünnipäeva, ja see on pannud mind tema kohta veel rohkem uurima. Ma olen niigi oma äärmusesse kalduva ajalootruuduse pärast perekonna ja õpetajatetoa leebe tögamise objekt. Aga tegemist on väga keerulise natuuriga, kes elas raskel ja põneval ajal. Martinique´ilt pärit kreoolitar elas üle terroriaegse vangla, esimese abikaasa giljotineerimise, poolilmadaami elu direktooriumi salongides, abielu Napoleoniga ja skandaalse avaliku lahutuse.

Romaan „Désirée“ jutustab lugu küll Napoleoni kihlatust ja hilisemast Rootsi kuningannast Désirée Clary´st, aga naiste saatused olid ka hiljem mitmes plaanis seotud. Nad liikusid samades ringkondades. Désirée võttis Bernadotte´i kaasana osa Josephine´i kroonimisest. Désirée poeg Oskar I kosis Josephine´i pojatütre, kellest sai Rootsi kuninganna Josefina. Nende ühine järeltulija on ka praegune Rootsi kuningas.

Lavaliselt on kõige suurem väljakuse ehk keisrinna avalik lahutuskiri, mille Napoleon talle valmis kirjutas. Josephine pidi selle avalikkusele ette lugema, tunnistama, et mõistab abikaasat, kes peab troonipärija eest hoolt kandma, mida tema oma küpses eas enam teha ei saa.

Milles selle avaliku lahutuskirja väljakutse seisnes?

Kohe näha, et sa oled ise mees! Milline naine läheb rõõmsa ärevusega avalikkuse ette, et tunnistada Notre Dame´i kirikus kõigi kaaskodanike ees, et ta pole enam piisavalt noor ega viljakas, et oma abikaasale ja riigile meele järele olla. Sealjuures soovis ta ise vägagi Napoleonile last kinkida. Oleks sa naisajakirjanik, siis selline küsimus ei tuleks isegi pähe. Sellist asja mängida tähendab seda kõike endast läbi lasta ja seejuures vokaalselt väga nõudlik aaria ette kanda nii, et pisarad viisipidamise veel alles jätavad.

Ilmselgelt pulbitses ka sellel ajastul, millest muusikal räägib, elu tagakambrites kogu oma värvikirevuses. Mida sina arvad nendest viimasel ajal ühiskonda raputanud ahistamis- ja kupeldamisskandaalidest?

Mis siin ikka arvata. Mees võttis üleliia ja lubas endale liiga palju ja pärast vabandas avalikult ja taandas ennast ka ametialaselt. Ei olnud ilus tegu, millest kõik aru said, sealhulgas asjaosalised ise. Kupeldamine on kriminaalkuritegu, sellega tegeleb politsei. Ma ei arva, et kõik peaks kõigest kogu aeg avalikult midagi arvama. Meil on arvamusblogijad ja Facebooki sõltlased ja seal on kõik juba nii ära arvatud ja paika pandud, et aitab nüüd küll.

Sa õppisid lavakas lavastajaks, kuid enne diplomilavastuse esietendust otsustas õppenõukogu, et näidend lavale ei jõua ja sa sellel erialal edasi ei õpi. Oled sa täna oma lavastaja rolliga koolis rahul või närib vahel sind sisimas ka teadmine, et sa oleksid võinud praegu ju lavastada ka n-ö suurtes teatrites?

Ma arvan, et see on jälle see koht, kus elu tegi omad korrektuurid. Ilmselt pidin ma siia jääma ja diplomeeritud lavastajana oleks nii minu kui ka avalikkuse ootused olnud teistsugused. Praegu töötame noortega koos nii, nagu tunneme, et on õige. Aga kahtlemata ma ei kahetse lavakas veedetud aega, ma õppisin palju ja sain häid sõpru. Suurel laval olen ma rolle teinud piisavalt. Selles osas pole kibeduseks mingit põhjust. (Janika on mänginud rockooperis „Jeesus Kristus superstaar“, lavastustes „Miss Saigon“, „Aida“, „Rent“, „Cats“, „West Side Story“, „Chess“, „Beautiful Bodies“, „Tutvumiskuulutus“, „Jane Eyre“ ja „Ooperifantoom“, samuti osalenud teleseriaalides „Kelgukoerad“, „Ohtlik lend“, „Pilvede all“ ja „Saladused“. – toim.)

On su elus asju, mida kahetsed?

Ei ole. Mõned asjad on lihtsalt veel tegemata. Aga ma ei plaani homme surema hakata.

Kuidas on muutunud sinu vaated ja suhtumine elusse viimase kümne aasta jooksul?

Ma olen leppinud, et maailm muutub. Olen õppinud selle üle isegi rõõmu tundma. See, et „eluaeg on need asjad ju nii olnud“ pole tänapäeva maailmas enam mingi argument. Iga põlvkond on eelmisest natuke erinev. Aga kui sotsiaalmeedias mõni päev pikemalt pilk postitustele pidama jääb, siis on näha, kui palju üle keskea künnise liikunud inimesi on emotsionaalselt vanas maailmas kinni. Mõni kutsub seda terveks talupoja mõistuseks, mõni hoolimiseks ja mõni traditsioonide austamiseks. Nende hala ja sõimu lugemine distsiplineerib ka ennast paremini jälgima. Eriti nõutuks teeb, kui keegi oma tigedust kristluse kilbiga varjab, kuna minu jaoks on kristlus siiski eeskätt halastuse ja armastuse religioon. Me keegi ei tea, kas Kristus oleks risti löödud, kui Pilatus poleks teinud meie mõistes rahvaküsitlust. Need, kes muutuda ei taha, on alati kõige häälekamad, sest neil on hirm.

Eks ma püüan ise mitte selliseks muutuda, aga ega ju ei saa lubada, et ise kunagi kellegi jaoks samasugune ei tundu. Kõik me oleme inimesed.

Mida pead täna ehk kõige olulisemaks enda ja ka oma perekonna seisukohalt?

Vastastikkust mõistmist. Individuaalsuse austamist. Kogu oma hullumeelse elutempo juures vahel leida see tunnike, et oma lähedasi ära kuulata, ja mitte ainult mure hetkel, vaid ka rõõme jagada ja saavutuste eest kiita.

Tegelikult on need ju kõik lihtsamast lihtsamad asjad – suvised marjakorjamised ja sügisesed lehtedes möllamised. Mehega teatrisse või näitusele minek. Sel aastal ei kasutanud e-valimise võimalust, vaid võtsime Alma kaasa ja käisime valimisjaoskonnas ja pärast tiigi ääres parte vaatamas ja niisama jooksmas. Vaatasime majadel lehvivaid lippe ja astusime läbi Balti Jaama uuest turuhoonest, kust ostsime kaasa värsket metsaseene-kanapirukat! Tegelikult tavaline perepäev, aga sellistest pildikestest elu oma värvid saabki.

Mis ühendab ja hoiab sind ja Villut?

Väga raske üheselt kokku võtta. Mingid väga sügavad sarnased arusaamad elust. Austus looduse ja töö vastu. Me teeme mõlemad asju väga hingega, ja see paneb meid teineteise pikki tööpäevi keskmisest paremini mõistma. Kuna Villu on ise teatris töötanud, siis ma ei pea kunagi selgitama, mis kõik esietenduse nädalaga kaasneb.

No ei saa väita, et me ei tülitseks. Täitsa kindlasti oleme me maha pidanud üksjagu Borodino mõõtu lahinguid, aga kui asjad ussitama ei jää, vaid klaaritud saavad, siis saab jälle edasi minna. Ka on meil sarnane absurdihuumori soon, ja see aitab täiesti uskumatutest pusadest ennast lahti harutada.

Me mõlemad vajame laia hingamisruumi ja saame seega aru teise vajadusest vahetevahel omapead olla.

Millised on sinu sihid lähimas ja pikemas perspektiivis?

Kasvatan Almat. Lavastan, kirjutan ja laulan.

Kuivõrd kavatsed veel laulmist seada oma elus esimesele kohale, plaadistada, sõita mööda Eestit ringi tuuriga?

Ma ei tea, kas just esimesele kohale, aga loomingulisusega on juba kord nii, et see lihtsalt pole tükitöö. Mõtteid on sadu, aga nende materialiseerumisega on teine lugu. Kui juhust ja võimalusi on, siis ehk sünnib midagi veel. Iseendale on kõige raskem kirjutada.

Kus võiks sind ja muu hulgas ehk isegi sinu poolt aastal 1993 esitatud Eesti esimest Eurovisiooni laulu „Muretut meelt ja südametuld“ kuulda?

Sel aastal ma jõulutuuri ei kavanda. Vanu Eurovisiooni laule ma enam tihti ei esita, sest nende aeg on minu jaoks möödas. Mul on väga palju uusi ja küpsele naisele sobivamaid lugusid. Aga kui keegi kuulata tahab, siis peab esinema kutsuma ja täpsustama, eks ma siis ikka soovile vastu tulen.

Oled sa säilitanud side ja käid ka praegu läbi teiste lauljatega?

Vahel ikka. Eks ka töö viib kokku. Näiteks Désiréed teeme koos Bert Pringiga, kellega on see ma ei teagi mitmes ühine muusikal. Getteriga (Getter Jaani – toim.) oleme olnud nii lavastaja-näitleja suhetes, kui kolleegidena mitmeid kordi laval. Ja on veel lihtsalt mõned väga toredad muusikutest sõbrad, kellega ikka vahel trehvad ja võimalusel kohvi jood.

Milliseid eneseteostamise võimalusi näed enda puhul?

Kui ka kunagi peaks leidma aja ja võimaluse oma rockooper „Faust“ ära plaadistada ja kirjastada, siis ma oleks rahul. Ma usun, et see on üks paremaid asju, mis ma olen kirjutanud.

Aga juba pikka aega pean ma enda tugevaimaks küljeks seda tööd, mis ma Kaunite Kunstide Koolis teen. See on nagu renessanssinimese eneseväljenduspalett – ise kirjutad kõik libretost arranžeeringuni, oled lava- ja kostüümikunstnik, lavastaja, suhtekorraldaja, psühholoog, õps ja ka koristaja. Vajadusel on oldud ka koreograaf ja butafoor. Ma olen hakanud seda tööd just sellisel kujul väga armastama. Võimatu realiseerimine on äärmiselt hasartne tegevus, eriti siis, kui see teoks ka saab.

Sinu ammune unistus – on see veel n-ö valgusaastate kaugusel või peagi täitumas… ehk isegi täitunud?

Minu suurim unistus oli välja anda vähemalt üks autoriplaat, kirjutada vähemalt üks rokkooper ja suuta mingiski trennis püsivalt käia.

Pilateses läheb juba üheksas aasta ja kaks esimest on ka tehtud.

Alma on väljaspool igasugust unistamise kategooriat. Tema lihtsalt on. Tema on kingitus ja maailma keskpunkt.

2quick start