Kertu Jukkum räägib värskes Kroonikas enda elu kõige uskumatutest ja küllaltki ohtlikest seiklustest võõrsil, ent tegelikult on teda kõige rohkem šokeerinud üks hetk Eestist.

"Läksin reportaaži tegema ja kui ma olen üldiselt väga aktiivne küsija ning pisut ehk isegi pealetükkiv, siis selles ruumis olles jäin vait. Tegu oli esimese korraga, kui olin sunnitud tööd tehes võtma lonksu kangemat – et häälepaelad valla läheksid.

Selle peale ütles lahkaja, et ta on neid eestlaste maksasid küll ja küll näinud... Meie ühine päev sai alguse hommikul, kui sanitar mind mu kodu eest peale võttis. Istusin universaalkerega autosse ning mõni aeg hiljem ütles ta justkui muuhulgas, et ega me siin kahekesi ole. Kummalisel kombel suutis tema jutt mulle maalida surmast veidi rahulikuma pildi.

Nii, nagu läheb üks hommikul pontshikuid küpsetama, läheb tema tegelema sellega, millel on tegelikult meie elus nii tähtis osa. Kui me surnukuuri jõudsime, lõi ta uksed lahti, et õhku tuleks ning ma mõtlesin, et kõik need möödakäijad, kes tööle tõttavad, ei teagi, et üks inimene saab siin just sel hetkel Joe Blasco eksklusiivkosmeetikaga viimset meiki...”

Kuidas Kertu aga sõjatsoonis reportaaži tegemas käis ja püssitoruga peaagu silmitsis seisis - loe juba värskest Kroonikast!

NB! Aitame koos seiklushimulisel Kertu Jukkumil pääseda 300kilomeetrisele polaarmatkale. Anna oma hääl siin - http://polar.fjallraven.com/contestant/?id=1118&backpage=1

Jaga
Kommentaarid