23.12.2016

Tallinna Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu ei ole nõus arvamusega, et Eestis elab kõige usukaugem rahvas. Vastupidi – tema meelest elab siin kõige usklikum rahvas. Küsimus on pigem selles, mida või keda meil usutakse.

Pühade ajal leiavad eestlased tee kirikusse. Minnakse jumalateenistusele või kuulama, milliseid jõulupalu serveerivad seekord Koit Toome, Maarja-Liis Ilus, Birgit Sarrap ja teised armastatud tähed. Muul ajal aga on kirikud üsna tühjad…

„Minu meelest elab Eestis Euroopa Liidu kõige usklikum rahvas,“ ütleb Jaan Tammsalu (56). „Nii palju usku kui Eestis, ei ole üheski teises Euroopa riigis. Siin on sõnad segi aetud – me oleme ehk kõige vähem kirikusse kuuluv Euroopa Liidu riigi rahvas, kuid kindlasti mitte kõige uskmatum. Küsimus on selles, millesse ja kellesse siin usutakse.“

Miks me usume selgeltnägijaid rohkem kui Jumalat?

Inimesed on pidevas liikumises ja otsimises. Selle MISKI otsingul minnakse teele ja tihtipeale komistatakse asjade otsa, mis on aseained, surrogaadid. Ma ei taha öelda, et selgeltnägemine on midagi valet – kindlasti on Jumal andnud osadele inimestele parema äratundmisevõime, nii nagu ta on mõnele andnud absoluutse muusikalise kuulmise, teisele kunstiande, kolmandale keeletaju. Küsimus on selles, kuidas neid andeid kasutatakse. Kas tahetakse aidata või muudetakse loojalt saadud annid äriks või tehakse nendega tsirkust. Inimese hing on väga tundlik ja peab olema tõesti ettevaatlik, kelle kätesse see usaldada. Midagi pole teha – kirik on kaks tuhat aastat vastu pidanud. Ka siis, kui tema mõned esindajad on teinud halba ja kurja – ikka ta eksisteerib, töötab ja aitab. Välismaale reisile minnes läheme me ikkagi kirikusse, puhkame jalga sellel vanal pingil seal, mitte kaubanduskeskuses.

Miks peaksime töötava asja vahetama välja asja vastu, mis võib-olla töötab, kuid mis ehk keerab su täitsa sassi? Teisalt tuleb meil, vaimulikel, endalt küsida, miks inimesed lähevad mujalt abi otsima. Ehk on põhjus vahel ka selles, et meie pole osanud alati süveneda, aidata.

Alles siis, kui kõik on lõplikult sassis, tullakse kirikusse?

Nii aeg-ajalt on. Ma käin vahel kodudes, mida sensitiivid ja pendlimehed on kolmkümmend korda „puhastamas“ käinud. Inimesed on nii segaduses sellest kõigest, et näevad iga nurka, iga naabrit kurja juurena. On inimesi, kes on neist asjadest suisa nii sõltuvuses, et helistavad pendlimehele isegi õhtul enne voodisse minemist ja kui too ütleb, et täna pole hea päev teatud asja ettevõtmiseks, siis keeravadki kallile selja. Armsad inimesed, hakake elama! Kui me muutume sõltuvaks neist, kes ütlevad, mida me tegema peame ja kellega kohtuda võime, on midagi väga valesti.

Kui sageli tullakse kirikusse suurt rõõmu jagama?

Väga sageli! Kindlasti rohkem kui muresid. Ükski raamat pole võrreldav nende lugudega, mida ma inimestelt kuulen. Paljud on ütelnud, et nad ei mõista, mis lugu nende ruumidega siin on – nad pole mõnest asjast mitte kunagi kellelegi rääkinud, aga siin nad seda teevad.

Kirik pole vaid kurbuse koht. Laulatusi, ristimisi ja leeritamisi on siin kordades rohkem kui matuseid. Ja pühapäevased jumalateenistused on ka rõõmsad sündmused. Kirik on väga tasakaalust ära – väga kõvasti rõõmu poole kaldu ja mitte ainult jõulukuul.

Teie elulisi jutlusi käivad ekstra kuulamas ka need, kes usklikud pole. Miks?

See ei ole nii. Siin käib pidevalt, ja sõltumata sellest, milline vaimulik parasjagu teenib, päris palju rahvast. Viimasel kolmapäevasel hardushetkel oli enam kui veerand tuhat ja jumalateenistusel ligi 350 inimest. Arvan, et vaimulikuna saame me iga teenistuse ja talituse teha inimesi kõnetavaks, puudutavaks. Ma põimin oma jutlustesse lugusid elust, sest need on need, millega me kõik end seostada oskame.

Laulatuste eel lasen saata mehel ja naisel kummalgi eraldi e-kirjaga viis lauset teemal „Mis mulle Sinu juures kõige enam meeldib?“. Kui neid laulatusel ette lugema hakkan, palun neil teineteisel tugevasti käest kinni võtta, sest võib-olla kuulevad nad esimest korda viit olulist asja, mida teine teises hindab. Laulatus on kahe inimese vaheline nii eluline asi! See pole see, et loen natuke Shakespeare’i või Gailitit, vaid lasen neil endil „kõnelda“.

Ja kujutage siis ette, kui see tulevane ämm, kes kahtleb, kas see tüdruk ikka oskab piisavalt hästi tema kallile pojale putru keeta või tema lipsu kohendada, kuuleb, kuidas see neiu tema poolt üles kasvatatust räägib, siis võib-olla ta heldib seal pingis istudes. Tuleb kasutada seda ilu, mis on inimeste sees.

Matusekõnedes kasutan lahkunu lähedaste ilusaid mälestusi. Mina ei suuda igal aastal viiekümnele matusele või kahekümnele laulatusele pidevalt täiesti uusi kõnesid välja mõelda, põimida sinna mõtteid, mis ei korduks, aga inimene ise suudab. Kõik see eeldab muidugi põhjalikku ettevalmistust ja saadud mõtete ilusat kokkusulatamist.

On teie töös hetki, mil ohkate ja mõtlete: täna oli tõesti halb päev?

Vahel olen ma kurb seepärast, et olen kõigest inimene ja selle sõna kõige viletsamas mõttes. Olen ärritunud ja olnud kellegi suhtes tõre. Mäletan õhtut, kui olin pärast pikka päeva kirikusse üksinda jäänud, kell oli palju ja ma olin tõeliselt väsinud. Äkki kõlas uksekell. Tegin ukse lahti… Ma taipasin alles siis, kui inimene oli lahkunud, kuidas ma seda vestlust alustasin. Ma küsisin temalt: kas teil on mingi probleem? Inimene pühkis silmanurgast pisara, ütles, et ei ole, ja lahkus. Otsisin teda kolm kuud Tallinna linna pealt taga. Lootsin, et saan vabandada tema ees, et ma nii ütlesin. Olin inimene selle halvimas tähenduses – tavaline kärsitu tallinlane, kes on tüdinud ja valab oma tüdimuse kellegi peale välja. Ühel hetkel tuli see inimene leeri. Kui ma temaga rääkima hakkasin, ei mäletanud ta, et olin temaga tõre olnud, kuid mina olin seda kõike enese sees kandnud kolm kuud. Kartsin, et olen ta igaveseks kirikust eemale peletanud.

Kardan vahel, et olen ühel hetkel tavaline närviline Tallinna ametnik, kes teeb inimestel vahet – kes ühega räägib väga aupaklikult ja teisele käratab. Ma kardan selliseks muutumist. Tahan, et ma sellest hetkest, kui millegipärast peaksin selliseks muutuma, vaimulikuna enam ei töötaks. Tahan, et inimesed ei kardaks mu juurde tulla. Jaani kirik on täielik oaas keset kõrbe. Kõige aktiivsema liiklusega tänavanurk Tallinna kesklinnas, kuid sisse astudes on siin vaikus, rahu, helged värvid ja soojus. Ma ei tahaks seda ära rikkuda.

Siiski – ka kurbi sündmusi jagub siia suurde pühakotta.

Olen vahel mõelnud, kui keeruline oleks olla ilmalik saatja, surnumatja, nagu öeldakse. Meie siin palume inimesed Jumala kätesse. Usume, et sealpool läheb elu edasi. Miks me peaksime nutma, kui inimene on elanud ilusat elu, uskunud ja lootnud ning siis surmani ära väsinud? Miks peaks siis ütlema: kohutav, et ta on läinud! Kohutav on see, kui ta oleks pidanud siin edasi vaevlema oma paljude hädadega. See kojuminek – nii nagu kirik sellest kõneleb – on ju ilus asi. Kes meist ütleb õhtul pärast väsitavat päeva, et küll on kahju, et pean nüüd silmad kinni panema ja uinuma? Mitte keegi! Ma sulgen küll igal õhtul rahulikult oma silmad. Ma ei karda, et sellega kõik lõpeb. Ja kui tuleb aeg siit minna, loodan et lähen siit koju, kus mind oodatakse ja armastatakse.

Paljude matuste järel tulevad inimesed ja ütlevad, et see oli väga ilus, ning siis ehmatavad, arvates, et nii ei tohi vist öelda. Mina vastan: miks mitte? Kui selles oli midagi, mis päästis sind su ängist, sinu tumedatest pilvedest, sa kartsid, et see on õudne ja õõvastav, ning tuled siis kirikust või kabelist välja ja lehvitad pilvepiirile oma emale nagu Pipi Pikksukk, kes ütles: „Ära muretse, ma saan alati hästi hakkama!“, siis mis ängist me rääkida saame?

Olen alati öelnud, et ärge mõelge ainult kurvalt sellele, et ta lahkus, vaid mõelge ka tänulikuna sellele, et ta oli ja teiegi elu ilusamaks muutis. Mälestused, mis teile jäävad, ju jumalagajätmisega ei kao.

Aga kuidas võtta ootamatut lahkumist või seda, kui lahkujaks on laps?

Kui meile tulevad külalised, siis kui palju me nendega päriselt tegeleme? Kui oled abikaasaga kodus – kui palju silmast silma juttu ajate, päriselt koos olete? Ja siis ühel hetkel me kurdame, et miks ta meilt ära võeti. Meile anti nii palju aega, võimalusi! Kuidas me kingitut kasutasime? Siin võib olla ka kurbuse põhjus. Kurb on see, et me ei kasuta sageli mõistlikult seda aega, mis meile on antud. Meil on võimalusi ütelda head ja teha head, aga me sageli ei tee seda. Lükkame homsesse, mida ei pruugigi tulla. Miks me arvame, et inimesed peavad meie kõrval olema 30 või 60 aastat? Äkki mõned erakordsed inimesed saadetaksegi vaid üheks nädalaks, kuuks, viieks aastaks? Meil on mõistlik meenutada aeg-ajalt seda, et oleme surelikud, kuid mitte selleks, et olla hirmul, vaid selleks, et õigesti kasutada hetke, mis sul täna on. Ole tõeliselt kohal, kui teine inimene on su juures.

Teie nende lihtsate tõekspidamiste vastu ei eksi?

Ikka eksin. Meil abikaasaga oli Fred Jüssiga Anu Raua maakodus üks tore jõulujärgne olemine. Olime seal koos paar päeva ja ööd. Istusime ja rääkisime. Ühel hetkel hakkasin ma vahele rääkima! Anu ütles, et oota, Jaan, Fred räägib praegu. See oli sel hetkel tema aeg rääkida. Ühel hetkel võtsin oma kitarri. Fred teatas, et ta peab korraks ära minema. See tegi mind murelikuks. Kuid siis tuli ta tagasi, suupill käes, ja koos tehtud muusika muutus kauniks. Need päevad olid rikkust täis! Kasutagem neid hetki, kui inimestel on meile midagi anda, midagi ütelda. Kasutagem hetki, kui oleme looduses, ja ärgem näppigem siis telefoni. See on ka jõulude mõte – olge kohal, siin ja praegu!

Me loome endale ise jõulud, mis võivad lõppeda ka väljaveninud kõhu, kinkidele tühjaks kulutatud rahakoti, väsimuse ja tühjusega hinges. See ei ole ju jõulude tähendus! Mine õigele poole, mitte kaubanduskeskusesse. Võta aeg maha! Suhtle oma inimestega, kirjuta jõulukaarte, kuid ära unusta suures kiires kaardile oma nime alla kirjutada. Mullegi laekub selliseid jõulutervitusi, kuid tahaksin väga teada, kes küll nende saatjad on.

Täiskasvanud kingitusi ehk ei ihalegi, kuid lapsed ju ikka.

Eks meiegi lapselapsed midagi ootavad ja küllap ka saavad. See on meiegi jaoks paras väljakutse, mida siis kinkida. Aga eks mõni hea raamat, pehme käterätik või lõhnavad kohvioad võivad ka lähedasi rõõmustada. Kuid ka lastega on sama nagu suurtega – parim, mida sa neile kinkida saad, on su aeg ja täielik kohalolek. Parim kompliment, mille sel aastal sain, olid ühe pisikese lapse sõnad, kes pärast oma sünnipäeva teatas vanematele: onu Jaan oli mu kõige parem külaline, sest ta mängis minuga nii kaua.

Milline on teie jõuluõhtu?

Me tuleme pärast pisikest pidulikumat jõululõunat koos abikaasaga kirikusse ja läheme pärast koos koju. Tavaliselt on ta sel päeval küpsetanud leiba. On kolm kodu, mille uksele me koputame ja pererahvale sooja leiva ulatame. See on traditsioon. 24. detsembril on meie kirikus kolm teenistust, et kõik inimesed ära mahuksid. Enne ja pärast on leibade viimine ja siis ongi kell juba nii kaugel, et süüa on hilja. 25. või 26. detsember on aeg, mil lapsed ja lapselapsed külla tulevad ja kõik koos lauas oleme. 24. detsembril ei tule meil sellest midagi välja.

President Kaljulaid on meie esimene riigipea, kes loobus ametisseseadmise tänujumalateenistusest. Mida sellest arvate?

Ütlen, et andke talle aega atra seada. Tema presidendiks saamine toimus nii kiiresti. Ärgem rutakem kohe kallale, ärgem hakakem hukka mõistma. Kirik lihtsalt pakkus ka talle üht Lennart Meri poolt algatatud võimalust ja see president sellel ajahetkel sellest võimalusest loobus. Hiljutine küsitlus ütles, et üle 60% eestlastest arvab, et president võiks teatud sündmuste ajal kirikusse minna. Arvamus, et Eesti on täis võitlevaid ateiste, kes plaksutavad käsi, kui president kirikusse ei lähe, on kummaline ja väär.

Pikk ja pime talv kipub inimesi rusuma. Mõtteid kipub pähe igasuguseid, ka kõige süngemaid...

Me peksame ennast ise takka. Arvame, et meil pole mingit väärtust, kui me pidevalt ei torma ega kiirusta, rohkem raha ei teeni, kallimaid asju ei osta. Paljude vanemate ja koolide suurimaid vigasid laste kasvatamisel on see, et me ei õpeta lapsi kaotama, vaid üksnes võitma, aga kõik ei saa olla alati võitjad! Võitjaid on tavaliselt üks või kaks, heal juhul kolm. Mida peavad tundma need ülejäänud 27 või 270, kes pjedestaalile mitte kunagi ei mahu? Kuid ka elul nende pjedestaalide kõrval on tohutult mõtet! Tohutult. Kuid me tormame nii kiiresti, et elu tuhiseb meist mööda. Selles kiiruses pole enam selgeid piirjooni, vaid üks hall mööda tuhisev ollus, millel tõesti polegi mõtet. Palun peatu! Rända oma mõtetes, rända ka tagasi mälestustesse ja näe, kui palju ilusat on olnud. Isegi kui mõned asjad on läinud – ja võib-olla ka lõplikult läinud, siis kuskil on need ju ikkagi alles. Inimene on õnneks loodud nii, et me saame rännata oma mõtetes, oma südames. Muide, lätlastel on maailma kohta ilus sõna – pasaule. See tähendab „päikesealune“ Nad on taibanud tõde – me elamegi päikesealuses, isegi aasta kõige hämaramal ajal.

Inimlikud hingeseisundid, pettumine, vihastamine on teile võõrad?

Hetki elus on olnud igasuguseid. On olnud aegu, kus olen mõelnud, et nüüd on aeg kloostrisse minna. Olen depressiooni eelastmetelt kindlasti läbi astunud. Olen emotsionaalne inimene, kes käib aeg-ajalt oma elus Ameerika mägedel üles ja alla sõitmas, kuid ma tean all olles, et see tõus tuleb. See on alati tulnud. Ka siis, kui seda oodanud pole.

Mis teid rõõmutab?

Täna olen rõõmus sellest, et järgmise aasta detsembris kiriku torni minevast 25 kellamängu kellast on 23 leidnud annetajad. Kujutan juba ette, kui kaunilt see kellamängu muusika siin kiriku lähedal kõlab. Jumala hämmastav arm ja inimesed, kes on tänulikud, hoolivad ja tähelepanelikud.

Ilusad inimlikud jooned pole lõplikult kadunud?

Absoluutselt mitte! Ma kogen headust, tähelepanelikkust ja tänulikkust iga päev! Eesti inimeste tuimusest pole vaja mulle linnalegende rääkida. Jah, nad on võib-olla mõnest asjast tüdinud ega suuda ehk uskuda, et mingist asjast veel midagi head tuleb, kuid nad ei ole kindlasti tuimad.

Te annate endast palju. Kus ja kuidas teie end „täidate“?

Rõõmustades ja lohutades võtan ma vastu midagi, mis on väga ehe. Kohtumine lihast ja luust inimestega annab nii palju, kuid eks mina puhkan ju ka – kodus, kaks korda nädalas trenni tehes ja kalli naisega tantsimas käies. Seltskonnatantsu käime abikaasaga õppimas juba teist hooaega. Proovin seal oma karuses kohmakuses mitte väga palju naise varvastele astuda. Näen seal ligi poolteist tundi järjest oma kalli kaasa heldinud silmi mulle otsa vaatamas. Meil on ka pikk ja korralik puhkus. Sõidame siis Bulgaariasse, Torontosse või Saaremaale. Need on need mõned ilusad inimlikud allikad, millest ammutada. Teine on pidev suhe Jumalaga.

Kas inimene saab ja peab kõike andestama?

Andestamata jätmine on iseenda suhtes andestamatu. Andestamatus on midagi, mis meid hävitab. Kui me ei suuda andestada, teeme me sellega endale kordades rohkem halba, kui tegi see, kelle sõnu või tegu me ei suuda andestada. Andestamata jätmine on palju suurem hävitamine kui see, mida sa ei suuda andeks anda. See mürk, mida me endas kanname, on asi, mis võib viia vähini, insuldini, infarktini. Miks me seda endale teeme? Miks me ei lase lahti? Me ei pea kõike taluma. Me võime ära minna sealt, kus me ei suuda olla, kus me ei suuda inimeseks jääda, kus meid alandatakse, kuid me ei pea endale tegema kurja andestamatusega. Me ei tohi seda lihtsalt teha.

Ühes kaunis eestikeelses jõululaulus on antud ilus lahendus, kuidas jõuda jõulurõõmuni: „Anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka.“

Jaga
Kommentaarid