Eile toimus uue teleseriaali "Litsid" esilinastus, mistõttu meenutame kaanelugu Merle Palmistega möödunud aasta aprillist, mil seriaal veel võttejärgus oli.
28. aprill 2017 | Raha ja seks on elus käivitavad mootorid!
„Ka abielu võib olla prostitutsiooni liik,“ ütleb Merle Palmiste. Mart Sanderi võttejärgus seriaalis „Litsid“ bordelliemandat kehastav näitlejatar avaldab oma rolli valguses, mida tema tõlgendab prostitutsioonina ja – kuivõrd on ta ise sellega vastamisi seisnud!
Õigupoolest hargneb Mart Sanderi raamatutriloogias „Litsid“ ühe väikese Tallinna bordelli ja seal figureerivate inimeste pilgu läbi suurem ja sügavam lugu Eestist, mis jäi kord ühe, kord teise suurriigi mõjusfääri, oli n-ö lits kord ühele, kord teisele vaenupoolele.
Merle Palmiste (46) bordelliemand on samanimelises seriaalis, mis peaks ekraaniküpseks saama sügiseks, keskne tegelaskuju. Merle näeb oma mustas kleidis ja ajastutruus soengus välja justkui Hollywoodi täht 30ndatest aastatest. Isegi meie kohtumispaiga, Gloria Veinikeldri verinoor šveitser, kes on ametis olnud vaevalt kuu aega, kaotab hetkeks lummatult kõnevõime…
Näitlejatöös jääb varju see, mida on näitleja ühe või teise rolli loomiseks teinud, kuidas sellesse sisse elanud. Kuidas lõid sina oma bordelliemanda rolli?
Rollilahendusega oli selles mõttes lihtne, et kõigepealt ilmus ju Mart Sanderi esimene raamat triloogiast „Litsid“. Sander kinkis mulle selle, kirjutas sinna sisse pühenduse ja ütles, et tead, Merle, ma mõtlesin kohe sinu peale, kui raamatut kirjutasin. Seal on tõesti kõik kirjas – see on hästi kirjutatud raamat. Lisaks sellele minu enda teatud kogemused, samuti nähtud filmid, loetud artiklid – eks see rollilahendus on üks suur kombo neist. Mart ütles raamatut kinkides sedagi, et selle põhjal on kavas teha ka seriaal või film, ja juhul kui see ka teostub, on bordelliemanda roll minu! Kui saabus casting`ute aeg, siis tõesti, minu rolli peale casting`ut ei tehtudki. (Naerab.) Nii et ma ei saagi sulle väita, et minu rolli peale kandideeris Eestis viissada näitlejannat ja mina osutusin valituks! See oli täielik usaldus Mardi poolt. Teatris ja üldse inimestevahelistes suhetes on oluline usaldus – sellelt pinnalt saab väga paljusid asju teha ja luua.
Ma olen igasugustes seriaalides mänginud, nii koomilises kui ka olmelises võtmes seriaalides, aga nii põnevat ja intelligentset rolli kui „Litsides“ pole mul enne olnud.
Tunned ennast täiesti nii-öelda omas elemendis?
Ma tunnen ennast väga hästi. Olen õnnelik, no tõesti olen õnnelik, et selle rolli sain. Eks paistab, mis sest välja tuleb. Mulle meeldib ju ka see ajastu, 30ndad ja 40ndad aastad. Mul on ka kodus riideid sellest ajastust – nii et mul on praegu võtetel justkui töö ja hobi üheskoos.
Seriaalis näeb siis ka sinu 30ndatest ja 40ndatest pärit kostüüme?
Jah, ja just hiljuti tellisin endale veel juurde ühe rebasejaki, mis on pärit 40ndatest aastatest. Selliseid asju leiab vintage-poodidest, turgudelt ja saab ka Internetist tellida. (Muheleb.) See on mul selline hobi.
Kui laiemalt mõelda, siis… kes on sinu jaoks lits?
(Puhkeb naerma.) See on hea küsimus, see on väga hea küsimus! No kui me võtame ametlikult, siis mis on prostitutsioon? Raha eest seksuaalteenuse müümine. Kui seda laiendada, siis eksisteerib ju ka vaimne prostitutsioon. Seriaali silmas pidades – nagu üks kriitik ütles, on litsid selles seriaalis kõige vähem litsid.
Kui sageli täheldad enda ümber ja ühiskonnas seda niinimetatud vaimset prostitutsiooni?
(Kavalalt.) Ma arvan, et vaimne prostitutsioon on väga varjatud ja sellele jälile saada on väga raske. Aga ma arvan, et seda on päris palju. Nõukogude ajal oli seda kindlasti palju rohkem kui tänapäeval. Me ju tegelikult alles üsna hiljuti vabanesime okupatsioonist, kus inimesed puutusid kokku vaimse terrori ja vaimse prostitutsiooniga ja tekkis küsimus, kuidas säilitada mingisugune inimväärikus ja tõekspidamised – olukorras, kus ei saa kõike välja öelda, vaid pead osa alla neelama. Muidugi oli see ka inimeste alalhoiuinstinkti küsimus, sest kui sind väljaöeldu pärast ikkagi Siberisse saadetakse või maha lüüakse, peadki oma arvamuse endale hoidma.
Prostitutsiooniks võib pidada seda, kui sa teed midagi raha pärast, müüd ennast, aga tänapäeval me kõik tegelikult müüme ennast, turumajandus tähendabki ju suurt müümist ja ostmist. Me võime selle kohta ka peenemalt öelda – me turundame ennast. Raha on seejuures vahend. Nii raha kui ka seks on elus käivitavad mootorid, väga tähtsad asjad. Minu jaoks isiklikult on raha väga tähtis, sest jumal hoidku, raha eest saab ju väga ägedaid asju!
Sa ei pelga välja öelda, et raha on sulle väga tähtis?
Jah, loomulikult! Raha eest saab ju reisida, teatris ja kinos käia, ja olgem ausad – „moodne“ puhas toit maksab ja mitte vähe. Aga kui sul tekib rahast sõltuvus – ta muutub su jumalaks, hakkab kõike määrama –, siis mulle tundub, et teatud eetilised ja põhimõttelised asjad inimeses muutuvad vägagi.
Partnerlussuhtes laseb ehk üks pool, naine või mees end teise poolt luksuse, lubaduste või mille iganes muuga ära osta ja end seeläbi teisel kammitseda?
Ka abielu võib olla prostitutsiooni liik! (Naerab.) Stiilis mina pakun omalt poolt seksuaalteenust ja saan selle eest hüvesid vastu. Klišeenäide on see, kus kahekümneaastane neiu abiellub kaheksakümneaastase mehega ja mõlemad väidavad, et neil on suur armastus! Seejuures selliseid näiteid, kus üks kaheksakümneaastane, laste ja üldse sugulaste poolt hüljatud rahatu mees abiellub noore naisega, on kahtlemata vähem kui lugusid rikka kaheksakümneaastase ja kahekümnese abiellumisest. Pappi peab papil ka ikkagi olema, eks! Viimasel juhul on selline abielu ju ka mingis mõttes prostitutsioon, aga samas – kui nad on teinud sellise tehingu ja on seejuures ise õnnelikud, siis… Mina usun armastusse!
Kui abielu on sündinud vaid raha pärast, ei ole see taunitav?
Kui need inimesed on seejuures ise õnnelikud! Prostitutsiooni mõiste on lai. See, mis tundub olevat minu jaoks prostitutsioon ega lähe kokku minu väärtushinnangutega, võib teise inimese omadega kenasti sobituda – ja ta on seejuures ka õnnelik!
Sul on eneseteostus ja oled teinud suurepärase karjääri. Kuivõrd on ehk ühel või teisel moel seda siiski juhtunud läbi aegade ka sinuga, et oled olnud kellestki või millestki sõltuv või on keegi olnud sinust või sinu pakutavast sõltuv?
Loomulikult. (Naerab.)
Seadustaksid sa Eestis prostituudi ameti?
Muide, enne seriaali ma ei teadnudki, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli see täiesti seaduslik – aastatel 1918–1940. Siis tuli Nõukogude aeg, kus see oli kriminaliseeritud, ja praegu ei ole ta ei legaliseeritud ega ka mitte kriminaliseeritud.
Selle seadustamise koha pealt… Kui ma esmakordselt Taisse läksin, tundus mulle, et ma tean Taist väga palju, et kuidas seal kõik käib jne! Tegelikult olid need teadmised minu ettekujutus, mis põhines kellegi jutul, nähtud filmil jne. Ja siis, kui jõudsin kohapeale, mõtlesin, et no Palmiste, ära ikka võta oma suud täis nagu üks Eesti konn kivi otsas – et küll mina tean, kuidas asjad käivad! Prostitutsiooniga on samamoodi – ma ei tea sellest tegelikult ju mitte midagi. Ma ei ole bordellis kliendina käinud ega ka mitte teenust müünud. Selleks, et nii suure avaldusega välja tulla – seadustada või mitte –, peab olema asjadega kursis. Selle küsimuse peale ei saa niimoodi kohvikus jalg üle põlve istudes lahmida.
Mulle meenub küll üks lugu seoses litsidega. Õppisin lavaka teisel või kolmandal kursusel, kui meil tuli käibele kroon ja kõike oli järsku saada. Kord tänaval kekutasid mulle vastu ühed tüdrukud, kasukad seljas – sellised värvilised tüdrukud! No raha kasuka ostmiseks siis ausa tööga teenida ei olnud võimalik. Ma ise kandsin halli jopet, vaatasin neid tüdrukuid ja mõtlesin, et kurat – litsidel on kasukad! Ja minul, ülikoolis kõrgesti haritud naisel on seljas hall jope ja raha ei ole. Mõtlesin siis, et edaspidi teen nii kaua tööd, kuni saan endale kasuka osta! (Naerab.) Ma ei ole litsist halvem, aga – ausa tööga ostan!
Millal see esimene kasukas siis tuli?
Ei mäletagi, seda ei ole mul vist enam alleski. Aga kasukaid on nüüd ikka olnud, on ka kingitud.
Samas olen ma isegi seisnud naaritsapuuri ees, pisarad silmas – et kas seda on ikka vaja… See on teema, kus on omad plussid ja miinused.
Väikese bordelli ja seal figureerivate inimeste pilgu läbi hargneb seriaalis tegelikult ju suurem ja sügavam lugu Eestist, mis jäi kord ühe, kord teise suurriigi mõjusfääri, oli nii-öelda lits kord ühele, kord teisele vaenupoolele. Sundseisus, kus tuli läbi saada väga erinevate seltskondadega, ei olnud ainult sinu kehastatav bordelliemand ja tema tüdrukud, vaid ka paljud nende kaasaegsed. Kuidas sulle tundub, oskavad inimesed, sina sealhulgas, täna piisavalt hinnata sõltumatust, mis neil on?
Ehk ikka oskavad. Iga kord, kui ma tulen võtetelt, mõtlen, et issand kui hea on tänapäeval elada! (Naerab.) Issand, kui hea on täna elada!
Minuga on alati nii, et kui ma mingi rolli vastu võtan, tulevad sellega seoses mu ellu teatud teemad. Antud rolli juures ajalugu aastatest 1939, 1940 ja kas või seesama prostitutsiooni teema. Tegelikult avaneb seriaalis ja tegevuse taga bordellis ju tõesti laiem pilt – ja ainuüksi see on põnev. Põnev on sukelduda sellesse maailma ja vaadata kõike n-ö seestpoolt. See avardab mõistmist. Ainuüksi selles osas, et tõesti – kui hea on tegelikult meie tänane elu! Kui võtta kas või seik päris elust, mille on Sander ka oma raamatusse sisse kirjutanud – kuidas Nõukogude okupatsiooni ajal jäidki Estonia teatri lavakardinad ühel 1940. aasta õhtul avamata, sest toonane operetitäht Gerda Murre vahistati enne opereti „Nahkhiir“ algust ja saadeti kostüümis otse Siberisse. Ma käin praegu Estonias „Savoy balli“ mängimas ja uurisin estoonlaste käest, et milline tema edasine saatus oli – ta ikkagi naasis Siberist ja jätkas teatris tööd valvelauas…
Ja siis see koht raamatus, samuti päriselt juhtunu, kus tegelased astuvad lennuki pardale, et Soome lennata. Piirid olid juba Nõukogude võimu poolt kinni pandud ja – lennuk tulistati lihtsalt alla! Ikka karmid ja metsikud ajad on olnud…
Kui mõelda, et mis probleemid olid inimestel siis ja nüüd – et kas on kasulikum süüa seda või teist kapsast, kas kraanivesi on kahjulik või hoopis pudelivesi? Sellised probleemid! Need pole ju mingid probleemid…
Millised on sinu jaoks need eetilised, emotsionaalsed ja füüsilised piirid, mida sa naisena, aga ka näitlejana kindlasti ei ületa?
Kui ma vastan näitlejana, siis kõik oleneb materjalist. Mul ei ole põhimõtet, et ei mängi mõrvareid või näiteks naisi, kes on oma lapse tapnud. Ühesõnaga – mingeid ekstreemseid tüüpe! Muidugi on teatud rollid raskemad, teatud kergemad, aga mul selles suhtes mingisuguseid usulisi, moraalseid või eetilisi kriteeriume pole.
See ei puuduta nüüd enam teatrit, aga… Paljudes väljaannetes on rubriik, kus inimesed võtavad ennast alasti. Mulle tundub see igav, mind see nagu üldse ei huvita – pigem paelub see, kui inimene avaldab mingisuguseid huvitavaid mõtteid. Minu jaoks on hingeline alastus palju huvitavam kui füüsiline. Nii et igas ajakirjas ma ennast paljaks ei võta, see on lihtsalt igav.
On see sinu arvates teinekord kellegi teenimatult sihile viinud?
Ma ei ole nendele asjadele selle nurga alt väga tähelepanu pööranud. Aga ega see iseenesest halb ole. Lihtsalt mulle isiklikult tundub see mage.
Sina ei ole midagi sellist mitte kunagi teinud?
Mind on küll kutsutud igasugustesse rubriikidesse. No Playboy`s oleks võinud muidugi poseerida – kui oleks pakutud summale paar nulli otsa pandud ja tulemusena oleks sündinud ilusad pildid. Loomulikult! Aga kommiraha eest – ei. Kui palju pakuti, ei mäleta. Mitte palju.
Jah, see on see…
Eesti värk, eksole! Ühissaun ja… (Naerab.)
Kui palju sa oled pidanud naisena läbi aegade võitlema selle nimel, et sa ei muutuks näiteks teatri või mõne lavastaja jaoks kellekski, kellest sinu isiksust ja väärtushinnanguid arvestamata üle sõidetakse?
On olnud kordi, kus sa pead enda eest võitlema või võistlema või jääma endale kindlaks. Kui sa oled noor näitleja, sind veel eriti ei teata, mõtled sa ise väga palju lavastajate peale – et sellega tahaks tööd teha ja siis veel sellega ja… Aga ideaalis peaks mingil hetkel pilt muutuma – et lavastajad peavad mõtlema sinu peale rohkem kui sina lavastajate peale.
Mul olid noore näitlejana sellised rollid, mis ühel hetkel tüütasid ära, mingi hetk isegi mõtlesin, et kui mulle veel mingit… näiteks sekretäri rolli pakutakse, siis ütlen ära. Kui olin selle tohutu otsuse ära teinud, olin juba igati valmis ära ütlema, siis millegipärast selliseid rolle enam ei tulnudki, hakkasid hoopis teist tüüpi rollid tulema.
Kõik on vastastikune, oleneb näitlejast endast ka. Näitleja muutub tõesti tüütuks, kui tal on ühed ja samad rollid, sest ta kasutab ikkagi tihtipeale neid samu vahendeid. Pealegi nägu, keha ja miimika – see on sinuga ju kogu aeg kaasas. Et on jube hea, kui sa saad eriilmelisi rolle teha. Sest ega lavastaja ei hakka ju näitlejat muutma ega murdma, ta vaatab näitlejat ikkagi oma terviku seisukohast – kes talle lavastusse sobib.
Kus sinul see murdepunkt oli?
Kindlasti siis, kui Merle Karusoo lavastas aastal 1997 „Kured läinud, kurjad ilmad“, misjärel hakkasid tulema ka teist tüüpi rollid, mitte ainult noored, vaprad ja ilusad.
Esines sul noornäitlejana selliseidki hetki, kus tahaks välja prahvatada kõik, nagu Henrik Kalmet hiljuti Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeni suunal? Et põletaks kõik sillad…
Sellega on väga lihtne. Kui ma vaatan mõnd sõpra, kes on reisil, ja tunnen isegi kohe vastupandamatut vajadust kuhugi ära lennata, aga etenduste graafik seda ei võimalda või ei ole parasjagu sellist tööd, mis tohutult käivitaks… No ikka tekivad sellised hetked, et saadaks kõik pikalt. Aga siis mõtlen selle peale, et tegelikult mul ju ongi see võimalus – ja tead, see annab jõudu! Tegelikult on ju see vabadus, noh! Samas on seal taga ka reaalseid asju – kui sul on pere, vastutus, laenud ja muud kohustused, siis sa naljalt sellist sammu ei tee.
Tuleb aru saada sellestki, et elu ei lähe ainult tõusujoones ja sa ei ole kogu aeg tipus. Elus ongi erinevad perioodid – sellest peab aru saama. Oleneb, kui pikalt mingi periood kestab. Minul sellist pikka rahulolematuse perioodi ei olegi olnud. Või olen ma need ära unustanud, sest muud asjad on peale tulnud. Inimese mälu on selektiivne – ja jumal tänatud, et on! See ongi pikaealisuse saladus – hea tervis ja kehv mälu! (Naerab.) See hoiab toonuses.
On sul näiteid, kus oled pidanud ennast kehtestama, et no kuulge, teil on minust hoopis vale arusaam!
Näitlejaameti puhul on paradoksaalne see, et mängides peegeldad sa teist isiksust, püüad teda vahendada, tüübile elu sisse saada, kuid mängid oma füüsise, kopsude, südame, vere ja higiga – et endast ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Selleks aga, et kedagi teist kehastades midagi anda, pead sa ennast täitma. Ja selleks pead sa teatud määral ka egoistlik olema, käed puusa lööma – et sul oleks midagi inimestele anda.
Mind on päästnud eriilmeline töö. Ja mul on päris palju müdistamist olnud. Minul seda asja, et mind ei märgata, ei mõisteta või hinnatakse valesti, ei ole ammu olnud.
Kui palju sa oled pidanud selle nimel tööd tegema, et oma tegelik olemus inimesteni viia?
Näitleja ameti ja tuntusega seoses – sinust ikka alati midagi arvatakse. Ja ma ise arvan ka inimestest igasuguseid asju, enesele teadvustamata ja süüvimata panen mingid asjad ja inimesed enda jaoks paika. Kindlasti on neid, kes arvavad, et MerlePalmiste on ülbe, ennasttäis ja loll. Ja ma olengi kindlasti mingitel hetkedel ülbe ja täiesti ennasttäis ja loll ka!
Võime enesekriitikat teha on suurepärane omadus!
(Naerab.) Nii loll ma ei ole, et ma väidaks, et ma olen tark! Inimestel on õigus arvata. Kui need arvamused hakkaksid mõjutama minu tööd nii, et ma ei saaks enam eriilmelisi, vaid üht tüüpi rolle, siis ma ilmselt peaksin hakkama tõestama teistelegi, et ma ei ole selline, nagu arvatakse – ja andke mulle nüüd ikkagi ka teistsuguseid rolle! Mul seda õnneks ei ole.
Mis on läbi aegade olnud sinu suurim trump, mis on viinud sind edule ja punkti, kus täna oled?
Mind on teatris, aga elus üldse palju aidanud huumorimeel, oskus iseennast kõrvalt vaadata ja iseenda üle naerda. Mis on veel nii näitlejatöös kui ka elus väga tähtis – empaatiavõime. Lihtne on halvustada ja hukka mõista, aga… Meil on siin õhus olnud erinevad sotsiaalsed teemad – ma loen neist ja lähen ka pöördesse! Lihtne oleks kohe plähvides kõike hukka mõista, aga tuleb proovida ka mõista. See on oluline ja – aeg-ajalt oma suu kinni hoida.
Räägitakse meeste ja naiste ebavõrdsusest, naiste ahistamisest kas või seeläbi, et nad saavad sama töö eest vähem palka kui mehed. Pooled naistest on kogenud ka seksuaalset ahistamist ja endine ettevõtlusminister Liisa Oviir on isegi välja pakkunud, et seksuaalne ahistamine tuleb muuta karistusseadustikus eraldi süüteoks. Kuivõrd on sinul olnud kokkupuuteid selliste asjadega?
Teatris on selle palgavahega ühe ja sama töö eest nii, et õnneks naiste rollide peale mehed ei kandideeri. (Naerab.) Ma ei saa öelda, et mina mängisin Juuditit ja sain sellise raha, aga Uno, kes mängis ka Juuditit, talle makstakse viis korda rohkem! (Tõsinedes.) Meil on ju turumajandus ja kõik sõltub sellest, kui palju sa oma töö eest küsid. Kui olen teinud õhtujuhtimisi, siis olen küsinud ja ka saanud mees-õhtujuhiga koos õhtut tehes temaga võrdset palka. Ja võib-olla olen küsinud vahel rohkemgi. Mina ei saa öelda, et mind oleks kuidagi ahistatud. Mina ei ole ebavõrdsust kogenud. Seksuaalset ahistamist samuti mitte. Ma panen käe südamele, et minuga ei ole midagi sellist juhtunud.
Lisaks võttejärgus seriaalile – milliste eelseisvate sündmustega on seotud sinu positiivseimad ootused?
Ma ei mäleta, millal selline asi viimati juhtus, aga tänaseks on selge, et terve juuli mina puhkan. Augustist alustan proovidega Ugalas. Kunagi mängisin Ugalas noore näitlejana Elmo Nüganeni lavastatud Tšehhovi „Kajakas“ Niina Zaretšnajat. Nüüd mängin seal näidendis, mille on kirjutanud üks Ameerika kirjanik Tšehhovi „Kajaka“ põhjal. Pealkirjaks on „Kuradi mõttetu lind“ – ja mina kehastan hoopis Niina ämma Arkadinat.
Nii et mul on töid-tegemisi seriaalis „Litsid“, etenduses „Kuradi mõttetu lind“ ja… (Naerab.) Muuseas, Merle tähendab prantsuse keeles musträstast. Nii et aasta lõpuni on läbivaks teemaks linnud, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ma elan veinipoe peal, kus müüakse veini, mille sildil on kolm musta väikest lindu ja sildile on kirjutatud Les merles – prantsuse keeles tähendab see musträstaid. Täitsa joodav vein on!
