NOORE ÄRINAISE PIHTIMUS | Ines Karu-Salo: "Minu sugulastel, kes on tänaseks siit ilmast lahkunud, on olnud alkoholiprobleeme."


NOORE ÄRINAISE PIHTIMUS | Ines Karu-Salo: "Minu sugulastel, kes on tänaseks siit ilmast lahkunud, on olnud alkoholiprobleeme."

Nädalavahetuseti piilume Kroonika kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid.

10. märts 2017 | Kiusatusteta puhas elu!

Ärinaine Ines Karu-Salo meenutab, et teda on kimbutanud mitmed tõsised tervisemured ja seetõttu jälgib ta tervise nimel nüüd isegi seda, millisest kangast rõivaid kannab! „Tavalised kangad sisaldavad erinevaid kemikaale, mis naha kaudu kehasse imendudes võivad tervist kahjustada,“ põhjendab Ines.

Ettevõtja ja kõhutantsijana tuntud Ines Karu-Salo (31) oli sunnitud veidi enam kui nelja aasta eest oma elu suuresti ümber korraldama, sest seisis silmitsi ületöötamisest tekkinud stressi ja üha enam halveneva tervisega. Muu hulgas taandus Ines Mothercare`i poeketi Baltikumi toonud Emahool OÜ juhi kohalt. Ines jätkab aga tööd talle, tema kasiinoärimehest isale Armin Karule ning ema Kaia ja vend Erik Karule kuuluva firma nõukogu liikmena.

Halvas võib hooti avastada ka näpuotsatäie head. Just aastate eest alt vedanud tervis oli üks põhjus, miks Inese rõivabrändi Kirivoo tooted valmivad nüüd eranditult keskkonna- ja nahasõbralikest kangastest nagu näiteks orgaaniline puuvill, orgaaniline siid ja bambus! Kirivooga osales Karu-Salo ka hiljutisel mainekal Londoni moenädalal ja paiskab Londoni Soho linnaosa ühes pop-up poekeses müüki ka Kirivoo kollektsiooni.

Koos oma IT-ärimehest abikaasa Martin Saloga (32) juba mitmendat aastat Londonis elav Ines külastab kodust Tallinna korra kuus. Kuigi Kirivoo tunnuskangaks on loodusõbralikud kangad, ilmub Ines usutlusele siiski tavalises siidisärgis, mis pärit ajast, mil ta veel kangaste vastu nii nõudlik ei olnud!

Kuidas sa täpsemalt jõudsid selleni, et jälgida, kas rõivad on ikka ihusõbralikust kangast või mitte?

Sellel on oma eellugu. 2012. aastal sõitsin ma Londonisse, et tudeerida Londoni kunstiülikooli juurde kuuluva London Fashion College`i moedisaini- ja kaubanduse suvekoolis. Juba siis oli mul peas soov hakata oma brändi, Kirivood üles ehitama. Samal ajal lõpetasin veel oma rahvusvahelise ärijuhtimise magistriõpinguid EBS´is, töötasin Mothercare`is ja ajasin ka oma kõhutantsustuudio asju edasi.

Augustiks, kui suvekool läbi sai, olin ma paras stressipundar. Energiat millekski enam ei jagunud, aga samas pidin asjadega ikkagi hakkama saama. Suvekooli lõpuga läks küll koormust justkui vähemaks, aga samas alustasime kohe ka Mothercare`i veebiarendusega – mina sain vastutavaks ka selle projekti juhtimise eest. Sellega seoses käivitusid väga aktiivselt koosolekud Inglismaa arendajatega – ma olin sunnitud võtma arendusettevõtte Inglismaalt, sest Mothercare`i emafirma nõudis seda. Tegelikkuses tõusis koormus veelgi ja novembris seisin ma silmitsi tõsiste terviseprobleemidega. Juunist kuni novembrini olin nii üle pingutanud, et tervis hakkas üles ütlema.

Milles see väljendus?

Hakkas see kõik kopsupõletikust pihta. See oli veel pisike asi. Ma ei soovi täna väga detailseks minna, kuid tunnistan, et lõpuks kogunes neid probleeme veel, mitmeid naistemuresid ja erinevate arstide külastused ja terviseuuringud kestsid üle aasta jutti. Olin pikalt väga kurb, sest mu tervis andis mulle igal moel mõista, et ma pean hoogu vähendama, oma elu ümber kujundama ja mitte enam nii palju asju korraga tegema. Mõtlesingi siis, kuidas ma seda kõike teen, sest ma ei taha ennast lõplikult läbi põletada. Tänu sellele hakkasin rohkem mõtlema sellelegi, mida ma söön ja joon, kuidas saaksin oma toidulauda tervislikumaks muuta, milliseid kreeme endale peale määrin, millist kosmeetikat kasutan ja lõpuks jõudsin ka riieteni. Inimesed tihti ei mõtle sellele, et ained riietest, mida nad kannavad, võivad sisaldada ohtlikke kemikaale, mis läbi naha kehasse imendudes võivad tervist halvendada. Igal juhul kõik sellised näiliselt väikesed asjad muutusid minu jaoks märksa olulisemaks. Me tihti ei mõtle tihti sellistele asjadele enne kui elu raputab või teadmised kasvavad. Kas sina vaatad, mida näiteks kangas sisaldab?

Ausalt öeldes mitte…

Mina varem ka ei vaadanud, aga tervisega seoses hakkasin seda tegema. Sellest ajast uurin hooldusetikette, et mida kangas sisaldab ja kuidas toodet puhastada tuleb. (Naerab) Ma pean tunnistama, et mul on nüüd nii raske šoppamas käia! (Tõsinedes) Sest ma tõesti hoolin endast, inimeste heaolust ja loodusest.

Igal juhul hakkasin ma selle teema vastu rohkem huvi tundma ja üritasin endale asjad selgeks teha. Veendusin, kui veel palju suurem ja tõsisem see probleem tegelikult on. Uurimistööd tehes käisin ringi ka poodides ja pean tunnistama, et niisama lihtsalt ma häid kangaid ei leidnud. Isegi tavalised naturaalsed kangad on suuremal või vähemal määral täis erinevaid kemikaale, seejuurest tervist ohustavad ja keskkonda saastavad.

Loe veel

Näiteks tavaline puuvill on keskkonda kõige saastavam naturaalne kangas üldse, sest erinevad putukamürgid, pestitsiidid jms ained, mida kasutatakse selle taime kasvatamiseks mürgitavad loodust, jõgesid, loomi ja inimesi. See, kui palju ja milliseid kemikaale puudele peale pihustatakse ja mis kujul halvad jääkained loodusesse tagasi jõuavad – see juhtub tavaliselt puhastamata veega –, mõjutab loomade elu. Lisaks siis ka tehasetööliste ja tarbijate heaolu. On ka teada, et odavate kangaste tootjad töötavad ohtlikes ja halbades töötingimustes, väikese palga peal. See kõik on suur ring. See keskkonnasõbralike kangaste teema püüabki probleemi parandada – et muu hulgas ka meie kehad ei puutuks kokku kemikaalidega, mis võivad tervislikku seisundit mõjutada. Sellepärast kasutan ma ka Kirivoo toodete tarvis rohkem keskkonnasõbralikke kangaid ja eelistan sertifitseeritud orgaanilist puuvilla, mille tootmisprotsessid on kontrollitud.

Isiklikus garderoobis oled teinud tänaseks totaalse suurpuhastuse?

Ma kindlasti ei ole äraviskaja tüüp. Need rõivad, mis mul on, neid ma kasutan edasi. Kui enam ei kasuta, annan edasi. Mul tekib kohe südamevalu, kui pean midagi ära viskama – ma annetan selle igal juhul pigem taaskasutusse. (Muigab.) Ma olen seisnud niimoodi ka prügikasti juures kahevahel ja otsustanud hetk enne äraviskamist, et ei, seda sa ei tohi teha! Ja kui asi on katki läinud, saab teda tihtilugu ju parandada – lihtne on võtta kätte niit ja nõel ja see korda teha.

Sa ütlesid, et sul on nüüd väga raske šopata…

Jah, on küll, jah!

See on ühele naisterahvale ilmselt üsna ränk, kui silme ette satub rõivaese, mis väga meeldib, aga selle kangas tõmbab ostule julmalt kriipsu peale?

Jah, see on probleem, kuigi asi vaikselt paraneb. Tõesti, nii lihtsalt ei leia brändipoodidest selliseid tooteid, mida materjali silmas pidades osta. Kui aga rõivas sisaldab näiteks orgaanilist puuvilla, ma ei kõhkle üldse.

Kui levinud probleem on see sinu eakaaslastest naiste, sinu sõbrannade seas Inglismaal ja Eestis?

Inglismaal ja mujal maailmas räägitakse nendel teemadel üha rohkem ja ka jälgitakse seda juba üha rohkem. Eestis räägitakse nendel teemadel veel haledalt vähe. Sellepärast inimesed ka lihtsalt ei tea nendest veel suurt midagi.

Ühe uuringu kohaselt on kolme viimase aasta jooksul orgaanilise puuvilla kasutamise maht rõivatootjate seas hüppeliselt kasvanud. Lisaks väiksematele butiikidele on ka suuremad brändid ja rõivapoeketid hakanud jätkusuutlikematest kangastest rõivaid rohkem sisse ostma, mis näitab, et trend läheb ülesmäge ja inimeste huvi on kasvav. Kui ma käisin Kirivoo pärast kangamessidel, küsisin kangamüüjatelt, kas neil on keskkonnasõbralikke kangaid. Esimestel aastatel vastati mulle, et need on kallid ja et nende valikus neid väga ei ole – et kes neid ikka ostab. Aga täna on suhtumine juba täiesti muutunud. Uued brändid ja disainerid juba hoolivad sellest oluliselt rohkem. Ja kui kangatootjad ei mõtle selle peale, siis varsti lihtsalt ei osteta nende käest enam. Minu arvates peaks keskkonna- ja nahasõbralike kangaste kasutamisest saama norm, mida moetööstuses jälgitakse. Aga selge on see, et veel on päris pikk tee minna. Inimeste teadvustamine nendel teemadel võtab hirmsasti aega ja ühel hetkel võib-olla on sellesse vaja hoopis teistmoodi äärmuslikku sekkumist nagu näiteks keskkonda rohkem saastavate toodete maksustamist.

Oled sa suutnud seda teemat ka Martinile teadvustada?

Martin toetab mind tugevasti, ta on olnud algusest peale sellest huvitatud. Pigem oligi just tema see, kes suunas mind rohkem jälgima näiteks kreeme, mida näole määrin, ja kas üldse pean üht või teist kreemi kasutama. Seoses tervisprobleemidega hakkasin jälgima sedagi, et minu kosmeetika ei sisaldaks parabeene. See on täna juba üsna levinud, et inimesed ei taha parabeenisisaldusega kosmeetikatooteid tarvitada. Martin aitas mul ka välja selgitada need ained, mida toode ei tohiks sisaldada.

Sa jälgisid tervislikku menüüd juba enne aastat 2012, aga siis tegid sellele veel nii-öelda peenhäälestuse?

Seda küll. Näiteks sõin ma Eestis hästi palju pastat. Londonis loobusin liigsest pastasöömisest. Isegi mitte sellepärast, et see sisaldab nisujahu, sest see ju paisub kõhus kiiresti ja sa söödki seda üsna vähe. Peamine loobumise põhjus oli see, et sa ei saa sellest kõiki vajalikke toitaineid kätte, küll aga rohkesti süsivesikuid.

Muutsin oma toidulaua peamiselt aedvilja- ja puuviljarohkemaks. Hakkasin rohkem vett jooma ja korralikult hommikusööki sööma. Ma ei ole kunagi suur lihasõber olnud, rohkem taimetoiduline. Samas püüan endale ikka meelde tuletada, et liha peab ka vahepeal sööma.

Tervisele mõeldes – oled lõpetanud muu hulgas juuste värvimise?

Ma tegelikult ei olegi kunagi üleni juukseid värvinud, vaid ainult triipe teinud, tumedaid või heledaid highlight`te. Tänaseks umbes kolmveerand aastat pole ma isegi juukseid triibutanud. Ja see on tõesti puhtalt sellepärast, et ma hoian oma tervist rohkem kui varem. Täna on kõik hästi ja ma ei taha, et igasugused jamad tagasi tuleks. (Naerab.) Viimati, kui juuksuris käisin, siis palusin, et tehke nüüd midagi, et ma ei peaks vähemalt pool aastat tagasi tulema.

Alkohol, see on täiesti välistatud?

Alkoholist ma loobusin juba siis, kui me Martiniga Inglismaale kolisime. Ja esialgu lihtsalt sellepärast, et see oli seal nii mõttetult kallis. Ei olnud seal ka kohe selliseid sotsiaalseid sõprade kogunemisi, sellist sotsiaalset survet, mida Eestis oli rohkem. Seega tekkis alkoholivaba periood ja ma harjusin ära sellega. Mul ei ole täna üldse alkoholi järele isu. Kui ma meestega pubisse lähen, võtan seal tavaliselt teed või alkoholivaba õlle.

Kuna mul on õnnestunud selle alkoholivaba elu peale saada, siis ei ole ka enam tahtmist selle juurde naasta, sest mul puudub alkoholi järele isu ja olemine on hea. Lisaks on minu sugulastel, kes on tänaseks siit ilmast lahkunud, olnud alkoholiprobleeme ja ilmselt see on ka üks põhjus, mis paneb mind alkoholist hoiduma.

Pelgad sõltuvust?

Mul ei ole seda kunagi olnud ja ma talun alkoholi muidu päris hästi, aga parem karta kui kahetseda, sest kunagi ei tea nii täpselt, kuidas need geenid jooksevad… Ennekõike olen rahul tänase puhta enesetundega. Ajapikku saad aru, kuidas alkohol su elu mõjutab. Kui ma võtan õhtul klaasi veini, pean hommikul kauem magama. Kui ma aga kulutan vähem aega magamisele, tähendab see, et ma jõuan päeval rohkem kasulikku ära teha.

Ehk et energiat ja ressurssi tuleb kulutada õigetele asjadele ja…

…enda keha tuleb selleks tundma õppida. Seda ma olen kindlasti rohkem tegema õppinud ja ma saan aru, kuidas erinevad ained keha mõjutavad. Ma jälgin ennast ja seda, mis minu peal toimib ja mis mitte. Näiteks olen ma ka Coca-Colast loobunud. Võib-olla üks või kaks korda aastas võtan mõne lonksu. (Muigab.) Kui mu väike õde joob kokakoolat, vaatan seda alati sellise pahura näoga, et… (naerab) ja lõpuks küsin ta käest, et kas ma võin ka ühe lonksu võtta?!

Aga koju ma seda ei osta, isegi mahla ei osta. Samas ei joo ma kokakoolat mitte ainult selle pärast, et see sisaldab liigselt suhkrut ja kofeiini – aga ma tunnen, et see rikub mul näonaha ära. Sama oli kunagi Nestega, kui see sisaldas veel rohkeid säilitusaineid.

Sa elad väga puhast elu!

Ma naudin seda, sest olen hakanud märkama, kuidas mu keha muutub või reageerib erinevatele asjadele. Ma olen saanud oma elu lihtsalt niimoodi paremaks teha.

Sa ei tunne seejuures, et kammitseksid end liigselt?

Ei, ei tunne.

Ent siiski tekib kiusatusi?
Tead, ei teki. Sest kui sa kord näed ja tunned, kui hea on sul olla ilma nende asjadeta, kaob ka kiusatus. Ja kui mõnel üksikul hetkel tekibki kiusatus selle ühe lonksu kokakoola vastu, siis – võta see lonks! Üks lonks ei tee midagi. Ja loomulikult tunnen ma ka tungi vahel üks hamburger ära süüa. (Naerab.) Kuigi näiteks McDonaldsis tekib minul pigem õunakoogi isu.

Aga jah, lihtsalt tuleb leida selliste asjade tarbimise ja mittetarbimise vahel mõistlik tasakaal. Mõistlik kogus ei tee liiga kellelegi. Ja kui sa näed, kui hästi sulle mõjub see rutiin, siis tegelikult sa ei tahagi end enam halvemini tunda – kui tervislikku seisundit silmas pidada.

Kui tihti sind Londonis Hyde Park`is jooksmas võib näha?

Jooksmisega on mul halvasti – ma ei saa jooksmisega tegeleda. Mul on põlved liigsest tantsukoormusest ära kulunud. See tähendab, et valu lööb nii põlve kui ka säärde. Eestis oli aastaid, kus põhitöö kõrvalt andsin tantsustuudios kuni kaksteist trenni nädalas, lisaks mitmed esinemised ja nendeks harjutamine, oma trupi tüdrukute treenimine… Arst ütles lõpuks, et ega nüüd muud ei olegi kui et tuleb hoiduda liigsest trennist ja teha spetsiaalseid harjutusi. Professionaalsed sportlased lähevad vahel nö ühe-süsti-tehnoloogia teed, kuid mina seda ei soovinud. Ma saan praegu kõndida rahulikult korraga kuni kümme kilomeetrit. Käime Martiniga palju jalutamas ja see kehtib nagu kellapealt – kui kümme kilomeetrit saab täis, hakkavad põlved valutama. Vahel varem, kui tee on mägine. Eriti just mäest alla minemine on põlvedele koormav.

Kui meil veel koer elas, jalutasin temaga teinekord isegi kakskümmend kilomeetrit ja ma mäletan, et kord olid mu põlved nii läbi, et teisele korrusele minemisega oli tükk tegemist. See oli hullumeelselt valus kogemus. Peale sellist matka läheb valu tavaliselt ühe ööpäevaga üle.

Trenni teen ikka. Näiteks jõusaalis treenin lihaseid, sõidan rattaga ja sõuan – velo- ja sõudergomeetril. Ja sellist aeroobsemat tantsutrenni teen ka vahel lisaks idamaistele ja Polüneesia tantsudele.

Olete te Martiniga valmis Eestisse naasma?

Olen alati selleks valmis. Külastan Eestit vähemalt korra kuus ja naudin siin olemist.

Samas suurlinnamelu ja seal tekkinud sõbrad-tuttavad ilmselt tõmbavad natuke pidurit sellele plaanile?

Igatsen kõige rohkem oma siinseid sõpru ja tuttavaid, lähedasi ja sugulasi. Sellises vanuses kuskil mujal enam lähedast sõpruskonda üles ehitada ei ole väga kerge. Londoni tutvused on ennekõike tööalased. Ja kuna vahemaad on seal pikad, siis isegi neid mittetöiseid kokkusaamisi ei planeerita ette mõne päeva jagu, vaid lausa kuid – kui sa tahad kellegagi restorani minna või kedagi endale külla kutsuda. Eestis on lihtne – teeme peo! – ja kõik tulevadki vaata et juba homme kokku!

Kui tihti teil Martiniga mõtted peresuurenemisel ka peatuvad?

Ma arvan, et minu keskendumine tervisele ja soov hoida ennast nii-öelda heal kursil tuleb ka sellest, et me tahame pere luua. Ma usun, et see ei ole ka väga kaugel enam. (Muigab.) Sest ega ei ole enam varsti ka aega kuhugi edasi lükata seda asja! Ja Eesti on ju suurepärane paik, kus seda kõigiti toetatakse ja soodustatakse.

Ajakirjade Kirjastus