„Laval olemine ja muusika tegemine on nagu seks – sa ei taha, et see lõpeks, ja soovid seda jälle kogeda,” kirjeldab legendaarse rockbändi Status Quo laulja Francis Rossi (67) väge, mis teda nelikümmend aastat on lavale tõmmanud. Peagi esineb punt Tallinnas.

Okupatsiooniaastatel andis Status Quo kuulamine eestlastele justkui lohutavat teadmist, et kusagil on muru rohelisem ja taevas sinisem… Seda on lahe kuulda. Tead, niisama palju kui Nõukogude Liitu kuulunud Eesti inimesi huvitas väljaspool toimuv, huvitas meid see, mis elu teie elate. Aga me ei saanud siia tulla – piirid olid suletud! Tegu oli täitsa teise, justkui paralleelmaailmaga. Poliitika on asi, millest mulle ei meeldi rääkida, kuid kui rääkima hakkan, siis jäängi. (Naerab.)

Inimene on täpselt nii vana, kui vanana ta end tunneb. Sulle ju endiselt meeldib laval olla?
Väga! Mulle meeldib see ärevus enne kontserte – kunagi ei tea, kuidas läheb. Ja kui kõik läheb hästi, on see kuramuse hea tunne! Ma ei ole enne kontserti mitte niivõrd närvis kui hirmul. Kui seda emotsiooni mu sees enam poleks, siis järelikult mind ei köidaks see, mida teen. Publik ei näe, mis enne esinemisi lava taga toimub. Te näete šõud ja rõõmsaid artiste, kuid backstage’is on ikka paras jant. Kõik toimetavad ja sehkendavad, kes kuidas. See on vinge värk!

Jaga
Kommentaarid