Noh, alustame siis üldiselt koolist. Olen 7. klassi õpilane, ma olen maakoolist, kus meid on 3 tükki klassis ja meil on liitklass 8. klassiga. Kahe klassi peale on meid kokku 9. 8. klassis on kuus õpilast, kellest neli vajavad kogu aeg õpetaja tähelepanu, kuna keegi neist ei saa oma asjadega hakkama.

Eelmised kuus aastat olin ma selline, kellel olid kõik kodused tööd tehtud ja kes oli õpetajate lemmik. Juba eelmise aasta alguses ma mõistsin, et on raskemaks läinud. Kooli kõrval käisin ma linnas trennis. Kuna mu hinded olid korras, siis mulle võimaldati seda. Trennidele järgnev päev oli koolis lihtne, ainult 2 ainetundi. Mõtlesin kogu aeg, et nii probleeme ei teki. Teisel poolaastal ma aga mõistsin, et kõik ei ole enam nii lihtne, kooli koormus suurenes mitu korda. Kui varem oli õppida 3-4 aines, siis hiljem oli õppida minimaalselt 5-7 aines. Ma loobusin trennist ja pinge hakkas tekkima. Tekkisid peavalud ja tugevad migreenihood ning kehakaal tõusis järsust muutusest. Õpetajad hakkasid nõudma rohkem ja rohkem. Ma jõudsin koolist koju kella neljast, vahel veidi hiljem, kui jäin pärast tunde kooli õppima või järelvastama. Pidin lasteaiast ära tooma ka väikse õe, seega jõudsin mõnikord koju kella viiest. Seejärel pidin hakkama õppima: töövihikust 2-3 lehekülge, õpikust 14-17 lehekülge. Seda ainult ühest ainest. Ajaloost. Kuna ma olin lahtise peaga, siis matemaatika ja sellised ained rasked polnud, aga väsitav oli iga päev õpikust üle 5 ülesande lahendada ja töövihikust veel lisaks neli lehekülge sama teema kohta. Lisaks siis teised õppeained. Vahel õppisin südaööni. Kui olümpiaadiks õppisin, siis koguni kella kaheni öösel. Hommikuti ärkan 6:30, käin pesus, söön, kordan uuesti ajad üle ja jooksen kooli. Koolile on probleemiks õpilaste eraelu. Nagu minu vene keele õpetaja mulle ütles: "Ma nägin sind laupäeval Pärnus. Miks sa linnas olid, kellega sa olid ja kus käisid? Miks sa ei teinud koduseid ülesandeid? Miks sa ei olnud kodus ja ei õppinud esmaspäevaseks vene keele kontrolltööks?". Tegelikult käisin ma linnas endale uut matemaatika ja eesti keele kaustikut ostmas ja enda vanavanematel abis.

Oma migreenihoogude tõttu olen ma viimasel ajal üsna tihti haiglas, kuna mul pole võimalust pingeid maandada, sest trennis ma enam käia ei saa. Lihtsalt mainin, et ma pole selline pidutseja ja nutitelefonis istuja. Jah, mul on nutitelefon, aga ma kasutan seda minimaalselt ja enamjaolt on see üldse välja lülitatud. Pigem olen sõpradega väljas või tegelen perega.

Õpetajate terrori üle kurdan nii mina, kui ka mitmed minu sõbrad mujalt Eestist. Omal on kogemusi sellega, et määrisin end söögivahetunnis teiste abistamisega ära. Järgmiseks tunniks polnud aga piisavalt aega, et end puhtaks teha, sest õpetaja andis vahetult enne tunni algust teada, et tuleb kontrolltöö. Pidin kordama. Õpetaja viskas mu klassist välja, sest mul oli pisike plekk sööklast peale jäänud. Lisaks sellele on neil jultumust panna õpilastele hüüdnimesid. Enda kohta olen kuulnud hoor, harimatu tatikas, kaltsakas, vaene kirikurott, kirp, saamatu. Olen sellepärast ka koolivägivalda tundnud. Isegi õpetajate ja endiste pedagoogide poolt. Tutistamine on isegi väike vägivald. Tõsisemat löömist on ka ette tulnud. Võtan igapäevaselt antidepressante, Xanaxit ja rohtu pean võtma pool tundi enne söömist. On õpetajaid, kes ei luba mul tabletti õigeaegselt võtta. Siis saangi süüa alles kell 9 õhtul. Ja siis õpetajad vinguvad, miks õpilased vastu hakkavad! Mul on väga kahju, et mina enam õppida ei suuda. Kui mul on peavalud, siis mul on keskendumisega probleeme, aga ma siiski üritan tunnis võimalikult palju ära teha. Mul on lihtsalt kahju vaadata kuidas palju õpilasi selle õpetajate terrori all kannatab. See, mis Eesti koolides toimub, pole normaalne.