2.

Hämmastusega avastab mees, et auto esiklaas, mis väiksemagi kõksu korral mõranema kipub, on täiesti terve. Seejärel avab näost surmkahvatu keskealine sohver ukse ning tuleb masinast välja. Topelttuled säravad endiselt lörtsisajusse mattunud kaugusse, pildudes läbi tiheda udu sinna teravat valgust. Nii teraselt, kui ta ehmunud silmad seda hetkel suudavad, uurib juht tähelepanelikult üle pooleteise minuti massiivse sõiduki esiosa. Viimaks kompab mees selle koguni risti-põiki veel külmetama hakanud kätegagi üle, sedaviisi surmkindlalt veendudes, et paks metallpind midagi ei riivanud, läikival pinnal pole tilkagi verd. Kulub veel üks pikk, pikk minut põrnitsemisele ning kompamisele, kuid šokis mehel ei õnnestu raskeveoki esiosalt tuvastada ainsatki kriimu, pisematki mõlki ega inimverepiiska. Sohvril on tõsiselt väsitav päev seljataga, pikemate puhkepausideta on läbitud üle seitsmesaja kilomeetri. Kuuma õli pumpav veoautomootor, mida vahepeal välja ei suretatud, tuksub endises pisut hirmuäratavas monotoonses taktis, kui sohver kabiini tagasi istub. Käed roolile asetanud, tunneb ta nendes tugevat värinat. GPS teatab, et tema broneeritud hostelini on jäänud sõita alla kümne kilomeetri. Viimaks kramplikult rooli haaranud, pöörab ta keset kahte sõidurada libisenud auto tagasi esimesele ja alustab aeglaselt sõitu.
Vaevalt on ta kilomeetri läbinud, kui talle kihutab vastu esimene sireenidega politseiauto.
„Imelik, mis siis nüüd lahti?“ jõuab ta vaevalt mõelda, kui eestpoolt juba terve kolonn mitmesuguseid Šveitsi politseivärvides operatiivsõidukeid terve vastassuuna hõivavad.
Mõnesaja aeglaselt läbitud meetri pärast paistab enne linnapiiri ka arvukate helkurribade ning oranžide vilkuritega varustatud teetõke, mis on paigaldatud mõlemale sõidusuunale ning tähistab võimude poolt üles seatud ajutist kontrollpunkti. Mustvalge sau peatab tasasel kiirusel selleni jõudnud veoauto.
„Guten Morgen, mein Herr,“ tervitab juhti viisakas saksakeelne hääl.
„Woher kommen Sie und wohin gehen Sie?“ pärib politseinik edasi.
„Ich komme aus Nord-Italien und fahre nach Zürich zum Übernachten,“ kõlab kiire, tugeva aktsendiga saksakeelne vastus.
„Was transportieren Sie?“ viipab mundrikandja sauaga järelhaagisele.
„Verschiedene Textilien, hauptsächlich Kleidung,“ on juhi vastus aus.
„Darf ich ihren Laderaum öffnen?“ palub politseinik juhilgi kabiinist väljuda.
Taskulambiga sooja ruumi risti-põiki läbi valgustanud, saab ametnik kinnitust, et vähemalt seal viibib sohver üksinda. Tihedale sajule vaatamata käsib usin korravalvur kõik järelhaagise uksed avada ning kutsub vahepeal koguni kaks teist kontrollpunkti pandud politseinikut appi, et hoolikalt pakitud koorem üksipulgi läbi vaadata. Tõenäoliselt transpordikulude kokkuhoiu mõttes on riided maksimaalselt õhukeseks pressitud ning sõna otseses mõttes maast laeni laotud. Nende kümnete tuhandete läbipaistvasse plastkotti pakitud kardinate, voodipesukomplektide ja riidehilpude vahele ei mahu isegi nimetissõrme lükkama, käe- või jalalabast rääkimata. Ometigi kohusetundlikud politseiametnikud seda üritavad, koguni korduvalt, kuid kivimüüriks laotud puuvill ei nihku paigast. Viimaks alla vandunud ja taibanud, et vähimagi ruumiülejäägita laotud autokoormas midagi kahtlust äratavat ei täheldatud, palub auto peatanud politseinik praeguseni näost kaamel juhil furgooniuksed sulgeda, viskab aupaklikult kulpi ja soovib head reisi, andes sellega mõista, et mees võib kabiini tagasi istuda ning teekonda jätkata.
„Mis siin muidu nõnda rahulikus linnas küll täna öösel toimub?“ küsib veoautojuht, kes seda politseinikelt pärida ei julgenud, nüüd iseendalt.
Ta on üheksateist aastat rekkaga kaugeid otsi sõitnud. Korduvalt terve Euroopa kõikvõimalikke suundi pidi läbi uhanud. Nende aastate kestel on tulnud ette igasuguseid intsidente: on peatatud auto ja pressitud raha välja, pakutud narkootikume ja intiimteenuseid, ähvardatud ootamatult riigist välja saata ja autostki ilma jätta, kuid ei midagi niisugust turvalises Šveitsis – see kõrgelt arenenud riik on ohtliku Ida-Euroopa kõrval täielik paradiis. Kahekümne esimese sajandi maailm on kirju, ka nn vana Euroopa pole enam endine ühes lugematute sisserändajatega, kellele justkui meeldiks aastakümnetega loodud humaanset keskkonda sihilikult rikkuda.
„Liiga heaks muutunud elu loomulik progress, võiks seda musta huumori võtmes ehk nimetada,“ mõtiskleb tõsise ilmega sohver edasi, kuid mitte see viimane küsimus ei kummita teda sedavõrd painavalt, vaid hoopis intsident, mis juhtus kõigest loetud kilomeetrid varem.
„Ma vist hakkan vanaks jääma,“ vaeb keskealine mees. „Näen juba viirastusi,“ süüdistab ta ennast edasi.
„See on üleväsimusest, sest sellise koerailmaga nõuab sõitmine topelttähelepanu,“ püüab roolikeeraja ennast lohutada.
„Aga teel oli ju luust ja lihast inimene!“ jääb väsinud mees enesele siiski kindlaks.
Tekib pikem mõttepaus. Raske masin on vahepeal suurlinna jõudnud. Kitsukestel tänavatel tuleb kohmaka sõiduriistaga läbida mitu teravat kurvi, enne kui pikk furgoonauto ühe päevi näinud hosteli ees lõplikult peatub. Kui mees on väsinud laud sulgenud, põrnitsevad need hirmunud punetavad silmad autojuhile taas vihaselt vastu, justkui süüdistades teda tahtlikus otsasõidus, mida reaalselt ei toimunud.
„Ta käed ja nägu olid verised!“ võpatab mootori seisanud mees. „See tähendab, et kui ta autolt löögi sai, peab kabiinil olema kas või millimeetrise läbimõõduga vereplekk.”
Viivitamatult tormab mees uuesti masinast välja. Ööpäevaringselt põlev tänavavalgustus on kohas, kus ta auto peatas, eriti hea nähtavuse taganud. Terve kõrge kabiin koos pika furgooniga särab justkui mõni atraktiivne jõulukaunistus ereda kunstvalguse reetvate kiirte kütkes. Külmetavate sõrmedega seda käsitsi poleerides, nühib ta terve märja masina esiosa korduvalt üle. Kabiin on hõbehalli värvi, mis tahes punane võõrkeha hakkaks kohe silma, kuid ka teine oluliselt põhjalikum katse ei tuvasta ainsatki erkvärvi kahtlast plekki. Viimaks pöörab mees pihud taeva poole ning sammub aeglaselt täpselt tänavavalgustusposti küljes rippuva laterna alla. Korduvalt veendunud, et tema kümneid tuhandeid kilomeetreid rooli hoidnud ausatel kätel pole ainsatki piiska võõrast verd, sammub ta tagasi auto juurde, võtab kabiinist hügieenitarbed ja mõned isiklikud asjad ning suundub motelli. Alles selle kõvasse voodisse pikali heitnud ning enesele tunnistanud, et täna öösel nägi ta elus esimest korda pettekujutelma, leiab väsinud roolikeeraja viimaks sisemise rahu.

3.

Öösel paduvihmast täielikult lumelörtsiks muutunud kahvatuvalge olluse õrna kihiga on kaetud ka see suhteliselt lühike tänav, mille ainsa võõrastemaja ette ennast umbes poole tunni eest pikk rekka parkis. Haprasse lumme sõidetud jäljed on veel värsked. Kui kabiini alt on kuum mootor vaevalt paarisentimeetrise lumekihi pea täielikult sulatanud, siis järelhaagise all on valge vaip endine. Külje pealt vaadates paistab see autorataste joonistatud lumeriba kauni ning puutumatuna, kuid, kummardades tagant ettepoole, võib topeltrataste vahel midagi ebaharilikku märgata. Justkui tahket õli tilguks sealt pooltelgede vahelt puhtale lumele selle vahega, et tavapärase süsimusta vedeliku kukkumisjälje asemel on see lörtslumme sügava tumepunase loigu söövitanud. Äkitselt kostab sume kukkumisheli ning küürus inimkeha vajub selg ees jõuetult enese vereloiku. Külmakrampides väriseb ta üle terve keha, justkui tabanuks seda hetk tagasi langetõvehoog. Keskele krõnksus jalgu, mis tõenäoliselt tema alakeha auto küljes kinni hoidsid, ei suuda ta päris sirgeks ajada, käepealsetele ja sõrmedele on tekkinud tugevast hoidmisest lihasse sööbinud haavandid – ainus pind, kuhu enda käed haakida sai, oli nugaterava servaga. Suurim viga oli aga see, et ta autofurgooni alla otsustas peaga sõidusuunas klammerduda. Kui teistpidi oleks kogu raskete furgoonirataste pritsitud lörts, muda ja igas mõõdus lahtised kivid tabanud tema kokku surutud jalgu, siis nüüd tabas kogu see sodi tema juba varem lõhkist pead. Terve noore mehe keha on pealaest jalatallani kaetud paksu porikihiga. Tooni lisavad vaid tumepunast eluvedelikku immitsevad haavad, millest vähemalt kümnekonnast kohast verd niriseb.
Neil saatuslikel hetkedel, mil Šveitsi korrakaitse eriüksus ta praktiliselt kätte sai, mõtles noormees juba suitsiidilegi, sest end elusalt politseile kätte anda on mitmeid kordi hullem enesepiinamine. Tema keeruline isiksus, sisimas ennekõike õiglust ning vabadust armastav ambitsioonikas ego on liiga karismaatiline, et lihtsalt tühja passides vähemalt järgmised kakskümmend aastat ühe heaoluriigi hotellvanglas veeta. Surm kogu oma müstilisuses olnuks mitmeid kordi huvitavam väljakutse. Lihtsaima võimaluse siit sügiskülmast maailmast igaveseks lahkumiseks söötiski elu noormehele kõigest mõni hetk hiljem ette. Pole vähimatki kahtlust, et selle massiivse veoautoga kokku põrkamine oleks talle kindla surmaga lõppenud. Kuid kõigest sekund enne surmaotsusele alla kirjutamist muutis noor mees meelt ning, vast elu järsimat pööret tehes, hüppas viimasel hetkel kõrvale.
„Elul on mulle veel liiga palju pakkuda. Kõikvõimsal mateerial on sadu, tuhandeid, miljoneid ahvatlusi, mida ma piiramatult naudeldes lausa pean oma nahal kogema!“ Just täpselt sellised olid tema mõtted vahetult enne kui libeduses tasakaalu kaotanud keha mööda vesimärga asfalti äkkpidurduse teinud pika auto furgooni alla rullus. Sisimas jäise külmuse, tugeva valu ning veritsevate haavadega võideldes suutis ta enda räsitud keha siiski keset teed seiskunud haagise alla klammerdada. Kuigi juhuslik serv, millest tal kõik need pikad kilomeetrid end veoauto all peites tuli kramplikult kinni hoida, oli žilett-terav ning roostes, sai selle rataste keskel paiknenud asukoht määrava tähtsuse. Nimelt oli see ainus koht, kuhu ajutises kontrollpunktis auto kinni pidanud terased politseinikud endi taskulampe suunata ei osanud.
Kaks ülipikka minutit neljakandilise furgooni all selili lamanud, pöörab ta veremudaseguseks muutunud lumelörtsis kõhuli ning lohistab end käte abil haagise alt välja. Ta teeb seda jalad ees, ilmudes lageda taeva alla auto tagaosast. 001NB – just sellist registreerimisnumbrit kannab pikk järelhaagis. Selle ees olev sinine riba ühes kuldsete tähtedega reedab, et veok ei ole kohalik, vaid pärit mõnest Euroopa Liitu kuuluvast liikmesriigist. Punetavad silmad ringi moodustava kuldsete viisnurkade alla suunanud, püüab ta pilk ühtäkki kinni kombinatsiooni, mida noormees ehk kõige vähem oodata oskas. EST – seisavad seal valges kirjas just need kolm tähte.
„See veoauto on pärit Eestist,“ pomisevad külmunud huuled iseendale ning ta tõuseb hambaid valust risti surudes viimaks püsti.
Ohtra sulalumega käed ja näo enam-vähem puhtaks nühkinud, sulatab ta peopesatäie ka joomiseks. Kuigi vereporimaitseline, on see karge lonks sõõmu haaval kuivanud suust läbi käiv vedelik talle hetkel hädavajalik. Puhast joogivett hetkel niikuinii kusagilt hankida poleks võimalik, sest teatavasti on terves Zürichis kehtestatud eriolukord, käib suuroperatsioon just tema püüdmiseks. Kuulnud, millise furgooni küljeukse juures politseinikel läbiotsimine kõige enam aega nõudis, eeldas noormees, et just selle taga peaks koorem kõige keerulisemalt laotud olema. Ja täpselt nii see tõepoolest ka on – kuigi väga tihedalt, paiknevad lapikuks pressitud tekstiiltooteid sisaldavad eri suuruses kilekotid seal mitmekümnes rivis, nii ei lase ta oma looval mõttelennul enam pikemalt kulgeda. Kallist aega kaotamata hakkab põgenik krõbisevaid kotikesi mitmekaupa välja laadima ning umbes veerandtunniga ongi täpselt furgooni keskkohta inimsuurune peidik uuristatud. Tõsi küll, kallist kaupa jäi umbes inimpikkuse jagu üle, selle tassib ta mitmes jaos kõnniteele, avab metallluugiga kaevu ning viskab ülejäägi linna kanalisatsiooni.
Furgoonauto juurde tagasi jooksnud, tuleb tal nüüd eriti täpne olla. Lisaks enese ära peitmisele, mis on vast kogu ülesande kõige kergem osa, tuleb noormehel külgmine furgooniuks, mis muidu on üksnes väljast suletav, seestpoolt lukustada ning pärast seda tegevust, millega kaasneb paratamatult ruumipuudus, veel mitu kihti transporditavat kaupa enese keha ette maast laeni laduda. Kui plaani esimene pool võtab tal vaevalt veerand tundi, siis teise osa veatule realiseerimisele kulub üle tunni karjuva valu ning veritseva kehaga võitlemise öist aega, mida, tõsi küll, nüüd juba väga varajasteks hommikuminutiteks võib nimetada. Kuigi seal plastkottides lebavate riidehilpude ja padjapüüride vahel on külm, siis mitte enam tapvalt nagu korrus allpool furgooni rataste keskel. Kuigi tal on janu ja nälg, suudab karjuv valu need mõlemad olematuks muuta.
„Tõeliselt tugevatel inimestel on veel hullemas eluvaim sees püsinud,“ püüab ta ennast mõttes lohutada. „Meie esivanemad küüditati Siberisse loomavagunites ning teatavasti valitsesid seal Põhja-Venemaal pidevalt kümned miinuskraadid, siin Kesk-Euroopa olematus talves ning euronõuetele kohandatud transporditingimustes on praegune nende kannatuste kõrval nagu lahingu imiteerimine mõne kehva sõjakooli esimesel kursusel,“ meenuvad talle esimest korda üle viie aasta juured ja kodumaa.
„Ma pean selle näruse ööpäeva siin jubedas kongis vastu!“ on noormees enesekindel, kuid turvalisuse poolest maailma juhtivate hulka kuuluvate võõrriigi suurlinnast, kus ta hetkel kõige tagaotsitum mees on, kodumaale põgenemiseks siirast tahtmisest ning puhtalt enesekindlusest ei piisa. Viiskümmend-viiskümmend on hetkel võimalus, et see veoauto on tagasiteel.„Kas ta viib või äkki hoopis toob hetkel Eestist kaupa?“ Just see küsimus jääb vaevalt järelhaagises kükitama mahtuvat noormeest terveks eelolevaks ööks kummitama.