Ainult Delfis katkend kriminullist "Surmaosak": Lähem vaatlus näitas, et ta esialgne mulje majast oli petlik
Jaanuaris ilmub kirjastuselt Varrak Deborah Crombie kriminull "Surmaosak", mille kolm katkendit Publik lugejateni toob. Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. Varem on ilmunud Kincaidi ja Jamesi tegemistest jutustav romaan “Kõik saab korda”.
2. katkend (1. katkendit saad lugeda SIIT)
Liiga väsinud isegi selleks, et nende tavaks saanud kombel pubist läbi astuda, oli Gemma sõitnud Leytonisse ja Kincaid komberdanud koju, oma Hampsteadi korterisse ja maganud ilma und nägemata nagu tõeliselt kurnatud inimene. Ja nüüd kavatses ta ootamatu kingituse täielikult ära kasutada, vääris ta siis seda või mitte.
Kui ta ristmikule lähenedes kõhkles, sest polnud ikka veel päris kindel, milline on õige suund, tuli päike täiesti välja ning soojendas auto katust. Järsku oli käes täiuslik septembri lõpu päev, soe, kuldne ja lubadusi täis. Nüüd tuli tal veel ainult Followdale’i puhkemaja üles leida. Woolsey-under-Banki suunav nool näitas otse lammaste karjamaale. Oli aeg jälle kaarti uurida.
Ta sõitis aeglaselt, küünarnukk Midgeti lahtisest aknast väljas, hingas sisse hekipõõsaste vürtsikat hõngu ja otsis mingit märki selle kohta, et on õigel teel. Maantee lookles ümber üksikute hallist Yorkshire’i kiltkivist kandiliselt ja tugevalt kokku laotud talude, nende taga sirutas rabanõmm hõreda metsaga kaetud sõrmi karjamaadesse. Ilmselt olid soojale vananaistesuvele eelnenud karged ööd, sest puulehed muutsid juba värvi, vask ja kuld vaheldusid roheliste laikudega. Taamal, põldude, karjamaade ja nõmmede lapiteki taga tõusis maapind järsult kõrgeks seljakuks.
Käänaku järel avanes Kincaidi ees just nagu pildiraamatust pärinev küla. Väikesed kivimajad ääristasid teed, pottides ja peenardel pelargoonid ja petuuniad lisasid jugadena värvi. Paremal pool tee ääres oli raske kivist poolring kirjaga Woolsey-under-Bank. Kõrgendik, mis nüüd näis otse küla kohal rippuvat, oli ilmselt Suttoni mägi.
Veel mõned jardid edasi oli vasakul pool kõrges hekis vahe, millest paistis kivist, messingsildiga väravapost. Sildil oli kiri Followdale ja selle alla oli graveeritud lopsakas roosiõis. Kincaid vilistas endamisi. Väga peen tõepoolest, mõtles ta, pööras auto kitsast väravast sisse ja peatus kruusaga kaetud eesõuel. Ta uuris maja ning seda ümbritsevat krunti üllatuse ja rahuloluga. Ta ei teadnud isegi, mida ta oli ühelt osakutega hangitud inglise puhkemajalt oodanud. Ehk midagi Costa del Solilt üle võetut või siis maotult viktoriaanlikku. Igatahes mitte seda George’i-aegset maja – elegantset ja samas oma lihtsuses esinduslikku, pärastlõunases päikeses mesiselt läikivat. Luuderohupuhmad tegid alumise korruse seinad kodusemaks ja metsviinapuu kaunistas sarlakpunase laiguna ülemist korrust.
Lähem vaatlus näitas, et ta esialgne mulje majast oli petlik – see polnud siiski täiesti sümmeetriline. Kuigi ehisviiluga kroonitud sissekäigust läksid tiivad mõlemale poole, oli maja vasak pool suurem ja ulatus siseõuele. Ta leidis, et tasakaalu illusioon on isegi meeldivam, mitte nii tõsine ja nõudlik kui tegelik sümmeetria.
Kincaid sirutas ennast ja puges oma kulunud MG Midgetist välja. Ainult see asjaolu, et juhiistme vedrud olid aastate eest kokku vajunud, hoidis ta pead pidevalt vastu riidest katust hõõrdumast. Ta seisis hetke ja vaatas ringi. Lääne pool rida madalaid, samasugusest kuldsest kivist ehitatud maju, idas, Suttoni mäe pool hoolitsetud muru.
Rahu tundus imbuvat lausa nahapooridesse ja alles siis, kui ta oli vaistlikult mõned korrad sügavalt hinganud, sai ta aru, millise pinge all ta oli olnud. Tõrjunud viimased tüütud töömõtted tagaplaanile, lasi ta autost lahti ja kõndis maja poole.
3. katkendi toome teieni juba homme!
