Lühitutvustus

Crossfire seeria esimese raamatu „Alasti“ loo keskmes on kaunis ja julge 24-aastane Eva Tramell, kes lapsepõlves pidi taluma oma kasuvenna poolt seksuaalset ahistamist. Noore biljonäri Gideon Crossi saabumine tema ellu ei kustuta seda osa minevikust, kuid tõmme noormehe poole on sügav ja intensiivne. Loo kulgedes tuleb välja, et ka Gideon võitleb sarnase minevikuga. Koos peavad nad asuma üksteist ravima, et minevikust lõplikult vabaneda. Kas nad jõuavad terve ja toimiva suhteni? See selgugu lugedes.

Naudi katkendit:

„Ma lähen jalgsi.“
Ta naeratas. „Nüüd õhtul on õhk jahedam. Jalutada on kindlasti mõnus.”
„Mulle räägiti, et juunikuu ilma tuleks siin nautida, enne kui hirmpalavaks läheb.”
„See on väga hea nõuanne, peili Tramell.”

Moodsa klaasist sissekäigu katuse alt välja astudes nautisin kodutänava suhtelist vaikust, enne kui jõudsin Broadway saginasse ja liiklusvoolu. Lootsin, et ehk ühel päeval sulandun sellesse kõigesse ega tunne end enam võltsi njuujorklasena. Mul oli aadress ja töökoht, kuid metroos tundsin ikka veel kohmetust ja taksode peatamine ei tulnud mul hästi välja. Püüdsin liikuda mitte hajameelsena, pea laiali otsas, kuid see oli raske. Nii palju oli vaadata ja kogeda.

Aistingute ohtrus oli hämmastav – sõidukite heitgaasid segunesid müügiputkade toidulõhnadega, kaubitsejate hüüded segiläbi tänavaesinejate muusikaga; nägude, stiilide ja aktsentide aukartust äratav hulk, suurepärased arhitektuuriimed... Ja autod. Jeesus Kristus. Sellist hullumeelselt tihedat autovoolu polnud ma varem näinud.

Alatasa püüdis mõni kiirabi-, politsei- või päästeauto kõrvulukustava huilge saatel kollaste taksode rivi lõhestada. Jälgisin aukartusega kolisevaid prügiautosid, mis manööverdasid kitsastel ühesuunalistel tänavatel, ja pakiveoautojuhte, kes vapralt tihedat liiklust trotsisid, lootes õigeks ajaks sihtkohta jõuda.

Tõelised njuujorklased kulgesid kõige selle keskel sujuvalt, nende armastus kodulinna vastu oli sissetallatud ja tuttav nagu lemmikkingapaar. Nad ei vahtinud romantilise lõbususega aurujugasid, mis kõnniteedel kanalisatsioonikaevudest ja ventilatsiooniavadest välja pahvatasid, ega pilgutanud silmagi, kui jalgealune all möirgavast metroost värisema hakkas, samal ajal kui mina naeratasin nagu idioot ja tõmbasin varbad konksu. New York oli minu jaoks uhiuus armulugu.

Minus pulbitses lapselik uudishimu ja see paistis välja. Pidin vaeva nägema, et end lõdvaks lasta, kui jätkasin teekonda hoone poole, kus asus mu uus töökoht. Mis ametisse puutub, siis vähemalt selles suhtes sain oma tahtmise. Tahtsin kohta, mis vastaks minu teenetele, ja see tähendas karjääriredeli alumist pulka. Järgmisel hommikul pidi minust saama Mark Garrity assistent USA ühe väljapaistvaima reklaamifirma Waters Field & Leaman juures. Minu kasuisa, megapatroon Richard Stanton oli veidi häiritud, kui ma selle töökoha vastu võtsin, rõhutades, et kui ma ei oleks nii uhke, oleksin saanud töötada hoopis tema sõbra juures ja sellest kasu lõiganud.

„Sa oled sama kangekaelne kui su isa,” ütles ta. „Ta jääb igavesti oma pollaripalgaga su õppelaenu tagasi maksma.” Lahing oli olnud suur, sest isa keeldus taganemast. „Mida kuradit, ükski teine mees ei hakka minu tütre hariduse eest maksma,” ütles Victor Reyes, kui Stanton oma pakkumise tegi. Ma respekteerisin seda. Kahtlustan, et Stanton samuti, kuigi ta seda ei tunnistanud. Ma mõistsin mõlema mehe seisukohta, kuna olin samuti võidelnud, et laen ise tagasi maksta... aga kaotanud. See oli isa jaoks uhkuse küsimus. Ema oli keeldunud temaga abiellumast, kuid isa ei taganenud otsusest igal võimalikul viisil oma kohuseid täita.

Teadsin, et oli mõttetu vanade asjade pärast end üles keerata, seega keskendusin hoopis sellele, kuidas järgmisel päeval võimalikult kiiresti tööle jõuda. Olin meelega valinud lühema tee esmaspäevase tipptunni ajal ja üsna rahul, kui jõudsin Crossfire’i hooneni, kus Waters Field & Leaman asetses, vähem kui poole tunniga.

Ajasin pea kuklasse ja tõstsin pilgu kitsa taevaribani. Crossfire oli tõeliselt muljetavaldav – sädelev sile safiirikarva torn, mis läbi pilvede trügis. Teadsin varasematest tööintervjuudest, et hoone sisemus teisel pool ehitud ja vaskraamitud pöörduksi oli sama aukartustäratav – kuldmustrilised marmorpõrandad ja -seinad, harjatud alumiinumist valvelaud ja pöördristid.

Tõmbasin uue ID-kaardi pükste sisetaskust välja ja lehvitasin seda kahele laua juures seisvale mustas ülikonnas valvurile. Nad pidasid mu sellest hoolimata kinni – kindlasti sellepärast, et kandsin sobimatuid riideid –, kuid lubasid kohe edasi liikuda. Mõtlesin, et kui olen liftiga kahekümnendale korrusele tõusnud, on mul piisavalt aega, et kõik uksetagused läbi käia. Lahe. Astusin parajasti liftide poole, kui sihvakas ja hoolitsetud kaunis brünett kottipidi ühe pöördristi külge kinni jäi. Kott kukkus maha ja puistas välja hunniku peenraha. Mündid sadasid vihmana marmorile javeeresid lõbusalt laiali; vaatasin, kuidas möödujad seda kaost eirasid ja edasi liikusid, nagu poleks midagi märganud. Pilgutasin kaastundlikult silmi ja kummardusin, et aidata naisel raha kokku korjata, üks valvur ruttas samuti appi.

„Suur tänu,” ütles naine ja kinkis mulle põgusa närvilise naeratuse. Naeratasin vastu. „Pole tänu väärt. Tuttav tunne.” Kükitasin, et sirutada käsi 5-sendise järele, mis lebas sissekäigu juures põrandal, kui mu silme ette ilmus paar musti luksuslikke Oxford-stiilis kingi, millele langesid mustade rätsepapükste sääred. Ootasin veidi, et mees teelt ära läheks, aga kui seda ei juhtunud, lasin pilgul ülespoole tõusta...

Järgmist kantkendit saad lugeda juba homme!

Raamatu autor Sylvia Day on New York Times’i ja rahvusvaheliste menukite edetabeli esikohti hoidev autor, kelle enam kui tosinkond romaani on tõlgitud maailmas rohkem kui 48-sse keelde. Teda on Goodreads Choice Award’i poolt valitud parima autori auhinnasaajate nimekirja ja tema töid on kiidetud kui Amazoni aasta parimaid romance kategoorias. Ta on võitnud RT Books Reviews „Kriitikute valik“ auhinna ja on lisaks kahel korral Romance Writers of America väärika RITA auhinna kandidaadiks nimetatud.Peale Penguini kirjastusega sõlmitud lepingut 2012. aastal, müüdi Sylvia Day Crossfire seeria kahte esimest raamatut üle 5 miljoni koopia ja rahvusvaheliselt on kirjastused pea 50-st riigist ostnud õigused seeria raamatute tõlkimiseks. Lisaks hoidsid Crossfire seeria raamatud terve 2012. aasta esikohti Amazoni romantika kategooria edetabelis.