AINULT DELFIS: Koletislik tütarlaps, peeglid ja pidalitõbised ehk katkend Indrek Hargla apteeker Melchiori sarja uuest põnevast keskajakrimkast

 (7)
I OSA
Indrek Hargla "Süvahavva"
Indrek Hargla "Süvahavva"Kirjastus Varrak

Täna jõudis kõikidesse suurematesse raamatukauplustesse müügile Indrek Hargla viies ajalooline kriminaalromaan apteeker Melchiori lugude sarjast.

Seekordse teose pealkiri on "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika". Tegevus toimub aastal 1432. Dominiiklaste kloostrist leitakse unustatud kroonika, mis paljastab, et üks Tallinna kabel võib varjata iidset templirüütlite saladust. Samal ajal aga korraldatakse linnas esimest korda Püha ihu päeva näitemängu. Etendusele järgnevad mõrvad, kroonika hävitatakse ning mõrtsukas näib olevat seotud Püha ihu gildiga, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Ja kummalisel kombel võib kõigi mõistatuste võti olla kohutava sünnitraumaga tütarlaps Carstine, kes on maailma eest Püha Johannese seeki varjunud. Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja saatust Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa needuse saladust.

Indrek Hargla on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi, nende hulgas Tallinna linna Tammsaare nimeline romaanipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ja Eduard Vilde kirjandusauhind.

"Iga ajalooline romaan toimub oma ainulaadses kirjanduslikus kujuteldavas universumis. Ent paigutades oma sündmused kindlasse ajaloolisse raamistikku, võtab autor kohuse see aeg ja ruum võimalikult tõenäolisena lugeja ette tuua, teostada n-ö vajalikud mõõtmed, et lugeja saaks ise rännata nendel kirjanduslikel maastikel," rääkis Indrek Hargla oma uuest teosest.

Seotud lood:

Sarjas on varem ilmunud raamatud "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (2010 ja 2011), "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" (2010), "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (2011) ning "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (2013).

Uue romaani esitlus toimub 4. juunil kell 16 Eesti Ajaloomuuseumis (Pikk tn 17, Tallinn).

Kirjastus Varrak jagas Delfiga kolme peatükki uuest romaanist, mida jagame teiega alates tänasest kuni pühapäevani välja. Head lugemist!

OSA I: „Maailmale surnud, aga Jumala jaoks elus”


1432. Tallinn, Püha Johannese leprosoorium

Loe veel

Pidalitõbiste seegis ei ole peegleid.
Isegi kirikus valvab preester hoolikalt, et missariistadelt midagi ei peegelduks, ja aknaklaaside asemel on seegis laiaksvenitatud seapõied. Teisi omasuguseid võivad pidalitõbised näha, aga oma nägu mitte, et nad ei kaotaks usku ega lootust.
Aga vesi... vesi ei peta. Sile veepind, see looduse enda loodud peegel, see näitab tõbistele selgelt, et lootust neil selles maailmas enam ei ole. Järgmises, seal jah, ehk küll, kui on tõsi, et Jeesus armastas pidalitõbiseid ja ravis neid. Kuidas, seda seegi kirikus jutlustel ei räägita. Piiblis on veel mõned kohad, mida jutlustel ette ei loeta – et pidalitõbised on elavad surnud ja pidalitõbi on Jumala karistus.
Tallinna Johannese seegis on praegu kaksteist pidalitõbist, millegipärast täpselt sama palju, kui on apostleid. Mõned neist on juba nii vanad, et nad ei saa sängist üles, ja kirikus pole nad enam ammu käinud. Nad ei mäleta, mis juhtus eile, kaks kuud tagasi või kümme aastat tagasi. Aga nad mäletavad oma nime, oma vanemaid, vendi ja õdesid, kõiki oma sugulasi, kellest nad lahti ütlesid ja kes nad kogu eluks siia haigemajja saatsid. Nad mäletavad maja, kus nad kunagi elasid, nad mäletavad iga nurgatagust, kus nad lapsena ringi roomasid, oma mänguasju mäletavad nad ja oma esimest armastust. Nad mäletavad asju, mis on nende elus olnud tähtsad, aga nad ei mäleta elu pidalitõbiste seegis. Siin on nad elusad surnud. Siin peavad nad uskuma, et ainult Jumala arm saab neid ravida.
Nad usuvad, aga keegi pole terveksravimist oma ihusilmaga veel näinud. Ainus arm, mida Issand on oma pidalitõbistele jaganud, on see, et pidalitõbi ei tapa, see teeb sind sandiks, võtab sõrmed, käed, jalad, silmanägemise ja koorib naha, aga ei tapa. Kui tõbi on oma hävituse teinud, võid sa veel kaua elada ja surra vanadusse.
Kõige vanemad pidalitõbised mäletavad oma lapsepõlve ja räägivad sellest iga päev. Nad räägivad veel Pidalimissast, mida vanal ajal olevat kirikutes peetud. See oli viimane missa, millel haigeks tunnistatud tohtisid muu linnarahva seas olla. Seal neid õnnistati, nad said viimast korda armulauda ja nad maeti maha – muu maailma jaoks maeti maha –, neile raputati mulda peale ja selle tähistamiseks oli kirikus avatud kirst. Seal nad kuulutati surnuks. Inimeste maailmale olid nad nüüd surnud, aga Jumala jaoks veel elus.
Ja nad toodi Johannese leprosooriumisse, mis on nii lähedal Tallinnale, et isegi kirikukellade kõla kostab siia ära ja linnaväravate kägin, kui need ööseks suletakse. Leprosooriumi asukatele on need aga suletud terveks ülejäänud eluks, mis võib olla väga pikk, sest pidalitõbi – olgu see neetud! – ei tapa.
Carstine ei olnud pidalitõbine.
Carstine oli siin oma vabast tahtest. Ta oli kaheteistaastaselt palunud ennast siia saata, et ta ei peaks lonkama linna peal kaetud näo ja looriga ega nägema, kuidas linnarahvas tema eest ikkagi põgeneb, kuulama põlastavaid sosinaid ja nägema teiste näol hirmu, kui Carstine käe loori juurde tõstab. Ta oli selle liigutuse väga noorelt ära õppinud – kui sa tahad, et nad sind ei narri ega kiusa, siis ähvarda oma nägu paljastada. Ja nad põgenevad.
Carstine sündimine oli nii valus ja kole, et tema ema oli hirmsates valudes hinge heitnud ja ämmaemand kaotas meelemärkuse. Carstine oli koletis. Tema jaoks ei olnud linnas kohta. Ja kuhu oli tal minna, kui mitte seeki, teiste santide ja vaevatute juurde, siia oleks ta niikuinii varem või hiljem toodud. Parem siis juba varem ja omaenda palvel kui ärapõlatu ja tõugatuna. Carstine ei saa abielluda ega saa iial lapsi, isegi pimedad kihutavad ta minema, ja milleks siis alandada ennast ja teisi.
Ainus elusolend, kes Carstine koletislikkust iga päev näeb, aga seda miskiks ei pea, on väike koerakutsikas, kelle ta enda juurde elama on võtnud. Hopi pani Carstine sellele kutsule nimeks ja tema näeb Carstinet iga päev täpselt sellisena, nagu ta tegelikult on, ilma loorita.
Ja tema ei paista sellest hoolivat, et tema perenaine teiste inimeste moodi ei ole, tema näib Carstinet lausa armastavat.
Juba üle kaheksa aasta elab Carstine seegis ja siin on tema elul vähemalt mingi mõte. Iga päev aitab ta ravida pidalitõbiseid ja loodab, et äkki Jumal halastab tema peale ja kutsub ta kiiremini enese juurde.
Aga Issand Jumal ei halastanud. Tal ei näinud see mõtteski olevat. Carstine aitab pidalitõbistel aadrit lasta, aitab nende haavu pesta ja siduda, puudutab neid ülekullatud missariistadega... ja korjab nende mahapudenenud sõrmi ja matab need kabeli taha kalmistule. Ta on siin seegis haige ja arst ühteaegu, igaveseks maailmast eraldatud. See on tema saatus ja ta on selle vastu võtnud. Aga mõnikord Carstine muigab endamisi, kui kirikus jutlust peetakse ja taevasest halastusest räägitakse. Seegi kirikhärra ei tea, kui lähedal see halastus Carstinele tegelikult on.
Ja iga päevaga tuleb see aina lähemale.
Alati kui seegi rasked väravad lahti lähevad, loodab Carstine, et sealt astub sisse tema mõrtsukas, kes ometi ta maapealsed piinad lõpetab.
Seni pole ta veel tulnud, aga ta tuleb, sellesse usub Carstine kindlamini kui taevasse kuningriiki. Mõrtsukas tuleb, ta peab tulema, ta ei saa jätta Carstinet siia seeki liiga kauaks elama, sest Carstine teab ühte saladust, mida ta ei tohi teada. Ja Carstine tunneb oma mõrtsuka nime ja nägu, ehkki ta võib tulla maskis ja silmakirjaks hoopis kellegi teisena.
Aga ta tuleb kindlasti. Ühel päeval ta tuleb, kas peenikese nööriga või mürgitatud veiniga või terava pistodaga, aga ta tuleb. Ja Carstine loeb kannatamatult päevi selle ajani ja teeskleb alandlikkust, et ta on leppinud selle välimusega, mis Issand on talle andnud. See mõrtsukas on tema ainuke lootus maapealsest hädaorust pääsemiseks. Ühel päeval ta tuleb ja Carstine palub Jumalat, et see juhtuks kiiremini. Carstine ei hakka vastu, ta laseb ennast rahuliku südamega ära tappa.
Ja võtab saladuse hauda kaasa. See maailm seal seegi­väravate taga ei ole väärt seda, et Carstine selle neile avaldaks. Saagu nad kõik nuheldud!

***

Järgmine osa juba homme Publikus!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare