AINULT NOORTE HÄÄLES: Loe katkendit salapärasest ja armastust täis raamatust "Lootusetu"

Päeval, mil seitsmeteistaastane Sky läheb keskkooli viimasesse klassi, tutvub ta Dean Holderiga, kelle maine on kõike muud kui hea. Juba nende esimesest kohtumisest tundub noormees hirmutava, aga samas ka ligitõmbavana. Miski tema juures häirib Sky’d, toob sügavamatest mälusoppidest esile ammu ununenud mälestused. Kuigi Sky annab endast parima, et noormehest eemale hoida, purustab Holderi kõigutamatu kindlameelsus ja müstiline naeratus kõik müürid. Peagi on nad kõrvuni armunud. Ent ka Holderil on saladusi. Holder pole see, kelle ta väidab end olevat. Kas noored suudavad leppida tõega, mis pöörab nende elu pea peale ja seab kahtluse alla kõik, millesse nad on uskunud? Vaid kohutava tõega silmitsi seismine võib parandada Sky ja Holderi hingehaavad. Ainult kohutavale kaotusele näkku vaadates võivad nad leida tee piirideta armastuse juurde. Mõnikord tuleb valida hulga väärate valikute seast, kui õigeid pole. Sa pead lihtsalt tegema selle väära valiku, mis tundub kõige vähem vale.

Colleen Hoover

LOOTUSETU

Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus

Pühapäev, 28. oktoober 2012
19.29
Ma tõusen püsti, vaatan voodi poole ja hoian hinge kinni, kartes helisid, mis tahavad mu kurgu sügavustest esile kerkida.
Ma ei hakka nutma.
Ma ei hakka nutma.
Laskun aeglaselt põlvili, asetan käed voodiäärele ja libistan sõrmedega üle kollaste taevatähtede, mis on pikitud teki tumesinisele taustale. Jõllitan tähti, kuni need hakkavad mu nägemist varjutavatest pisaratest häguseks tõmbuma.
Pigistan silmad kinni ja peidan pea voodisse, kogudes tekki pihkudesse. Mu õlad hakkavad vappuma, kui nuuksed, mida olen proovinud tagasi hoida, hooga valla pääsevad. Ühe kiire liigutusega tõusen püsti, karjatan, kisun teki voodilt ja heidan toa teise otsa.
Tõmban käed rusikasse ja otsin meeleheitlikult veel midagi, mida loopida. Krahman voodilt padjad ja virutan peegli pihta, kust vaatab vastu tundmatuseni muutunud tüdruk. Silmitsen teda, kui tema omakorda mind jõllitab, nuuksudes haledalt. Tema nõrkusele viitavad pisarad ajavad mind marru. Tormame teineteise poole, kuni meie rusikad põrkuvad vastu klaasi ja purustavad peegli. Vaatan, kuidas tüdruk miljoni helkleva killuna vaibale pudeneb.
Haaran kinni kummuti äärtest ja paiskan selle külili, päästes valla veel ühe karje, mida olen liiga kaua alla surunud. Kui kummut on uppi lennanud, kisun sahtlid lahti ja pillun nende sisu toas laiali, keerutades ja lennutades ja tagudes kõike, mis mu teele jääb. Haaran kinni õhukestest sinistest kardinatest ja sikutan neid, kuni kardinapuu murdub ja kardinad mulle peale langevad. Sirutan käe toanurgas kõrges virnas seisvate kastide järele ja teadmata, mis neis on, võtan kõige ülemise kasti ja viskan selle vastu seina nii kõvasti, kui mu 160-sentimeetrine kogu suudab.
“Ma vihkan sind!” karjun ma. “Ma vihkan sind, ma vihkan sind, ma vihkan sind!”
Viskan kõike, mis ette juhtub, vastu kõike, mis jalgu jääb. Iga kord, kui ma suu karjumiseks lahti teen, tunnen põskedel voolavate pisarate soolast maitset.
Äkki haaravad Holderi käsivarred minust selja tagant kinni ja pigistavad mind nii kõvasti, et ma ei saa liigutada. Tõmblen ja visklen ja karjun seni, kuni mu liigutused pole enam kavatsetud. Need on kõigest reaktsioon.
“Jäta järele,” ütleb ta mulle rahulikult kõrva ega taha mind vabaks päästa. Ma kuulen teda, aga teen, nagu ei kuuleks. Või ei hooli ma sellest. Rabelen tema käte vahel edasi, kuid ta üksnes tugevdab haaret.
“Ära puutu mind!” röögin täiesti kõrist ja küünistan tema käsivarsi. Ka see ei morjenda teda.
Ära puutu mind. Palun, palun, palun.
See peenike hääl kajab mu peas ja äkitselt lõtvun tema käte vahel. Muutun nõrgemaks, samal ajal kui mu pisarad on aina tugevamad ja neelavad mu. Minust jääb järele vaid anum, millest voolavad lakkamatud pisarad.
Ma olen nõrk ja lasen temal võita.
Holder lõdvendab haaret, asetab käed mu õlgadele ja pöörab mu näoga enda poole. Ma ei suuda talle otsagi vaadata. Vajun kurnatult ja alistunult vastu tema rinda, kogudes nuuksete saatel pihkudesse ta särki, põsk vastu tema südant surutud. Ta paneb käe mulle kuklale ja langetab suu mu kõrva äärde.
“Sky.” Tema hääl on tasakaalukas ja vankumatu. “Sa pead ära minema. Kohe.”

Laupäev, 25. august 2012
23.50
Kaks kuud varem
Tahaks uskuda, et enamik otsuseid, mida ma olen oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul teinud, on olnud nutikad. Loodetavasti mõõdetakse intelligentsust kaalu järgi ja targad otsused kaaluvad need minu üksikud rumalad otsused üles. Sel juhul pean homme vastu võtma persetäie tarku otsuseid, sest see, et lasen Graysonil praegusel kuul juba kolmandat korda aknast salaja enda tuppa ronida, kallutab kaalu tublisti rumaluse poolele. Aga seda, kui rumal mingi otsus on, suudab täpselt mõõta siiski vaid aeg… nii et tuleb vist oodata ja vaadata, kas jään vahele, enne kui haamer langeb.
Ehkki mõnele võib jääda teistsugune mulje, pole ma mingi lits. Kui just litsakust ei määratleta selle järgi, et ma amelen paljude kuttidega, isegi kui nad mulle ei meeldi. Sel juhul on põhjust vastu vaielda.
“Tee kiiresti!” maigutab Grayson suletud akna taga suud, minu jokutamisest ilmselgelt ärritunud.
Haagin akna lahti ja libistan võimalikult käratult üles. Karen võib olla ebatavaline lapsevanem, aga kui asi puudutab poisse, kes keskööl salaja aknast sisse ronivad, mõistab ta selle hukka nagu iga keskmine ema.
“Vaikselt,” sosistan ma. Grayson vinnab end üles, heidab ühe jala üle aknalaua ja ronib tuppa. Kasuks tuleb see, et siinpool maja on aknad maapinnast vaevu meetri kõrgusel, mistõttu on mul peaaegu nagu eraldi uks. Ilmselt oleme Sixiga teineteise külastamiseks käinud rohkem kordi aknast, kui kasutanud päris uksi. Karen on sellega niivõrd harjunud, et ei imesta, kui mu aken on suurema osa ajast lahti.
Enne kui ma kardinad ette tõmban, heidan pilgu Sixi toa aknale. Ta lehvitab mulle ühe käega ja sikutab teisega Jaxonit käsivarrest, kui too tema tuppa ronib. Niipea kui Jaxon on käratult sisse saanud, pöörab ta ringi ja pistab pea uuesti aknast välja. “Saame tunni pärast sinu auto juures kokku,” sosistab ta valjult Graysonile. Ta sulgeb Sixi akna ja tõmbab kardinad ette.
Me oleme Sixiga olnud nagu sukk ja saabas alates sellest päevast, kui ta neli aastat tagasi meie kõrvalmajja kolis. Meie tubade aknad paiknevad kõrvuti ja see on osutunud äärmiselt mugavaks. Alguses oli kõik täiesti süütu. Kui olime neliteist, hiilisin öösel vahel tema tuppa, siis varastasime külmkapist jäätist ja vaatasime filme. Kui olime viisteist, hakkasime poisse salaja sisse laskma, et koos jäätist süüa ja filme vaadata. Kuueteistkümneseks saades jäid jäätis ja filmid poiste kõrval tagaplaanile. Nüüd, kui oleme seitseteist, vaevume kumbki oma toast lahkuma pärast seda, kui poisid on koju läinud. Alles siis muutuvad jäätis ja filmid jälle tähtsaks.
Six vahetab poisse nagu mina eri maitsega jäätiseid. Tema selle kuu lemmik on Jaxon. Minu oma on šokolaadi-pähklijäätis. Grayson ja Jaxon on parimad sõbrad ja nii me Graysoniga üldse teineteise otsa sattusime. Kui Sixi kuulemmiku parim sõber on mõni seksikas kutt, suunab ta tüübi minu mängumaale. Grayson on kahtlemata seksikas. Tal on vaieldamatult suurepärane keha, laitmatult sassis juuksed, läbitungivad pruunid silmad – kõik, mis sa oskad tahta. Suur osa mulle tuttavaid tüdrukuid tunneksid end väljavalituna ainuüksi temaga ühes ruumis viibides.
Kahju, et mina seda ei tunne.
Tõmban kardinad ette ja pööran ringi, avastades Graysoni oma näost mõne sentimeetri kauguselt, valmis hullama hakkama. Ta paneb käed mu põskedele ja välgutab naeratust, mille peale peaksid mul püksikud jalast langema. “Hei, kaunitar!” Ta ei jäta mulle võimalust vastata, sest juba tervitavad tema huuled minu huuli, tehes ilase sissejuhatuse. Ta jätkab suudlemist, lükates samal ajal tenniseid jalast. Ta libistab need sujuvalt maha, kui me minu voodi poole liigume, suud endiselt kokku kleebitud. See, kui osavalt ta kõike seda ühel ajal teeb, avaldab muljet ja samas häirib. Ta paneb mu aeglaselt selili voodile. “Kas uks on lukus?”
“Mine kontrolli,” ütlen ma. Ta annab mulle kiire mopsu suule ja kargab siis püsti, et vaadata, kas uks ikka on lukus. Ma olen Kareniga kolmteist aastat vastu pidanud, ilma et mind oleks kordagi koduaresti pandud. Ma ei taha anda talle põhjust sellega nüüd algust teha. Mõne nädala pärast saan ma kaheksateist, ja vaevalt et ta ka siis oma kasvatusstiili muudab, kuni ma temaga ühe katuse all elan.
Mitte et tema kasvatusstiilil midagi viga oleks. See on lihtsalt… väga vastuoluline. Ta on terve elu range olnud. Meil pole kunagi olnud netiühendust, mobiiltelefone ega isegi televiisorit, sest tema arvates on tehnoloogia kogu maailma kurjuse juur. Samas on ta muudes asjades ülimalt leebe. Ta lubab mul Sixiga välja minna alati, kui ma tahan, ja kuni ta teab, kus ma olen, ei kehtesta ta ka kellaajalist piirangut. Ma ei ole kunagi väga hilja peale jäänud, nii et võib-olla mul ikkagi on kellaajaline piirang, aga ma pole sellest lihtsalt aru saanud.
Tema pärast võin ma ka vanduda, ehkki teen seda harva. Ta lubab mul aeg-ajalt õhtusöögi kõrvale isegi veini juua. Ta räägib minuga pigem nagu sõbranna kui tütrega (ehkki ta adopteeris mu kolmteist aastat tagasi) ja on mind lausa veennud olema (peaaegu) täiesti aus kõiges, mis mu elus toimub.
Temaga pole mingit keskteed. Ta on kas äärmiselt leebe või äärmiselt range. Ta on nagu konservatiivne liberaal. Või liberaalne konservatiiv. Igal juhul on teda raske mõista ja selle­pärast pole ma enam aastaid üritanud.
Ainus teema, mille pärast me oleme tuliselt vaielnud, on kool. Ta on mind terve elu kodus õpetanud (kool on teine kurja juur) ja ma hakkasin lunima, et mind kooli pandaks, kui Six oli mulle selle mõtte pähe istutanud. Ma kavatsen kandideerida erinevatesse kolledžitesse ja mul on tunne, et mul on suurem võimalus sisse saada neisse koolidesse, kuhu ma tahan minna, kui ma saan avaldustesse lisada mõned õppetöövälised tegevused. Pärast minu ja Sixi kuudepikkust lakkamatut mangumist andis Karen lõpuks järele ja lubas mul end viimaseks kooli­­aastaks kirja panna. Mul oleks olnud piisavalt punkte, et kodukooli programm mõne kuuga ära lõpetada, aga ma olen sisimas alati natuke tahtnud kogeda ka tavalise teismelise elu.
Kui ma oleksin muidugi teadnud, et Six läheb välismaale vahetusõpilaseks samal nädalal, kui peaks algama meie ühine viimane kooliaasta, poleks ma koolimineku mõtet kunagi hellitama hakanudki. Aga ma olen andestamatult kangekaelne ja lööksin endale pigem kahvli käelaba lihavasse ossa kui teataksin Karenile, et olen meelt muutnud.
Ma olen üritanud vältida mõtet, et sel aastal Sixi polegi. Ma tean, kui väga ta lootis, et see vahetusõpilase asi õnnestuks, kuid minu isekas pool soovis väga vastupidist. Mind hirmutab jubedalt mõte, et pean ilma temata neist ustest sisse astuma. Aga ma saan aru, et meie teed lähevad paratamatult lahku ja ühel heal päeval pean ikkagi astuma tõelisesse maailma, kus elab veel inimesi peale Sixi ja Kareni.
Kuna ma pole saanud tegeliku maailmaga kokku puutuda, asendavad seda täielikult raamatud ja ma ei usu, et õnnelike lõppudega maailmas elamine kuigi karastavalt mõjuks. Samas on lugemine tutvustanud mulle ka (võib-olla ülepakutult) seda, kui jubedad võivad olla keskkool ja esimene koolipäev ja kambad ja õelad tüdrukud. Samuti ei aita kaasa teadmine, et Sixi sõnul on mul juba teatud maine, ainuüksi sellepärast, et mind seostatakse temaga. Six pole just eriline tsölibaadi austaja ja tundub, et mõned kutid, kellega olen amelenud, pole ka tuntud suu kinni pidamise poolest. Kõik see kokku tõotab üsna huvitavat esimest koolipäeva.
Mitte et see mind huvitaks. Ma ei pannud end kooli kirja selleks, et sõpru leida või kellelegi muljet avaldada, ja seni, kuni mu alusetu maine ei sega minu lõppeesmärki, tulen ma toime.
Ma loodan.
Kui Grayson on kindlaks teinud, et uks on ikka lukus, sammub ta voodi juurde tagasi ja naeratab mulle võrgutavalt. “Kuidas oleks väikse striptiisiga?” Ta nõksutab puusi ja nihutab särki üles, paljastades oma raske vaevaga teenitud kõhulihased. Mulle hakkab tunduma, et ta lehvitab nendega igal võimalusel. Ta on üsna tüüpiline enesekeskne paha poiss.
Naeran, kui ta särki pea kohal keerutab ja selle mulle viskab, et siis jälle minu peale ronida. Ta libistab käe mu kaela taha ja tõmbab mu suu uuesti õigele kaugusele.
Esimest korda hiilis Grayson minu tuppa pisut üle kuu aja tagasi ja ta tegi algusest peale selgeks, et ei otsi püsisuhet. Mina tegin talle selgeks, et ma ei otsi teda, mistõttu tekkis meie vahel loomulikult kohe hea klapp. Ta on muidugi üks neist vähestest inimestest, keda ma kooli minnes tunnen, ja ma kardan, et see võib tuksi keerata meie vahel toimuva hea asja – ehk siis eimillegi.
Ta ei ole siin olnud kolme minutitki ja juba on ta käsi mu särgi all. Võib vast vabalt öelda, et ta ei tulnud siia minuga vestlust arendama. Tema huuled liiguvad mu suult kaela suunas ja ma kasutan ära põgusat pausi, et sügavalt sisse hingata ja proovida veel kord midagi tunda.
Midagigi.
Kinnitan pilgu voodi kohale lakke kleebitud plastikust tähekestele, mis pimeduses kumavad, ja olen vaid ähmaselt teadlik huultest, mis on nihkunud mu rinna poole. Neid on seitsekümmend kuus. Tähti siis. Ma tean seda, sest viimastel nädalatel on mul olnud rohkelt aega neid lugeda, olles samasuguses kimbatuses. Mina lesin vargsi liikumatult, samal ajal kui Grayson avastab oma uudishimulike ja ülierutunud huultega mu nägu ja kaela ning vahel ka rinda.
Kui see mulle pinget ei paku, siis miks ma lasen tal seda teha?
Mul pole kunagi tekkinud emotsionaalset sidet kuttidega, kellega ma amelen. Või pigem kuttidega, kes minuga amelevad. Kahjuks on see enamjaolt ühepoolne. Ainult üks tüüp on üks kord peaaegu suutnud minus esile kutsuda füüsilise ja emotsionaalse reaktsiooni, kuid seegi osutus mu enda loodud pette­­kujutelmaks. Tema nimi oli Matt ja me ei käinud kuud aegagi, kui mul juba tema veidrustest kõrini sai. Näiteks nõustus ta pudelivett jooma üksnes joogikõrrega. Ja kui ta mind suudlema nõjatus, ajas ta vahetult enne ninasõõrmed puhevile. Ja ta ütles “Ma armastan sind” juba kolm nädalat pärast seda, kui oma suhte teisi välistavaks kuulutasime.
Jajah. See viimane oli tõeline pomm. Adjöö, Matuke!
Me oleme Sixiga palju kordi analüüsinud minu füüsilist tuimust poiste vastu. Mõnda aega kahtlustas Six, et ma olen gei. Pärast meie kuueteistaastaselt katsetatud väga põgusat ja kohmetunud proovisuudlust jõudsime mõlemad järeldusele, et asi pole selles. Mitte et ma ei naudiks poistega amelemist. Ma naudin küll, muidu ma seda ei teeks. Aga ma ei naudi seda samal põhjusel kui teised tüdrukud. Keegi pole mind kunagi jalust rabanud. Ega minus erutusvärinaid tekitanud. See, et keegi mul pea sassi ajab, on mulle ausalt öeldes võõras tunne. Tegelik põhjus, miks mulle meeldib poistega ameleda, on see, et mind valdab siis täielik ja mõnus tuimus. Just sellistes olukordades nagu praegu Graysoniga on mugav mõtteid välja lülitada. Ma lihtsalt lõpetan mõtlemise ja mulle meeldib see tunne.
Mu pilk keskendub laes oleva täheparve ülemises paremas sektoris siravale seitsmeteistkümnele tähele, kui naasen ühtäkki reaalsusesse. Graysoni käed on söandanud minna kaugemale, kui ma neid varem lubanud olen, ja mulle jõuab kiiresti kohale, et ta on mu teksapükste nööbi lahti teinud ja tema sõrmed kohmitsevad mu aluspükste puuvillase värvli ümber.
“Ei, Grayson,” sosistan ma ja lükkan ta käe eemale.
Ta tõmbab käe ära ja uriseb, surudes lauba patja. “No kuule, Sky!” Ta hingab raskelt mu kaela vastas. Ta viib keharaskuse paremale käsivarrele ja vaatab mulle otsa, üritades mind naeratusega ära rääkida.
Kas ma mainisin, et olen immuunne tema naeratuse vastu, mille peale peaksid mul püksikud jalast langema?
“Kui kaua sa kavatsed seda teeselda?” Ta libistab käega üle mu kõhu ja nihutab sõrmeotsi uuesti mu teksapükste alla.
Mind läbib judin. “Mida teeselda?” Püüan tema alt välja vin­­gerdada.
Ta tõstab end kätele ja vaatab mind, nagu oleksin peast põrunud. “Seda kombekat tüdrukut, keda sa siin mängid. Mind see ei koti, Sky. Teeme lihtsalt selle asja ära.”
See toob mind tagasi asjaolu juurde, et vastupidi üldlevinud arvamusele ei ole ma mingi lits. Ma pole kunagi seksinud ühegi poisiga, kellega ma olen amelenud, ka nüüdseks mossitava Graysoniga mitte. Ma olen teadlik sellest, et emotsionaalses plaanis teeks minu seksuaalne tuimus suvaliste tüüpidega seksimise ilmselt kergemaks. Aga ma olen teadlik ka sellest, et just seepärast ei tohiks ma nendega seksida. Ma tean, et kui ma selle piiri ületaksin, poleks minu kohta liikuvad kuulujutud enam kuulujutud. Need vastaksid tõele. Seda ma nüüd küll ei soovi, et minu kohta räägitav osutuks tõeks. Ilmselt võin oma peaaegu kaheksateist aastat vastu pidanud süütuse panna tühipalja kangekaelsuse arvele.
Esimest korda kümne minuti jooksul, mis ta on minu juures veetnud, panen tähele temast õhkuvat alkoholihaisu. “Sa oled purjus.” Surun vastu ta rinda. “Ma ütlesin, et sa ei tuleks enam siia purjus peaga.” Ta veeretab end minult maha ja ma tõusen, et püksinööp kinni panna ja särk oma kohale sättida. Tunnen kergendust, et ta on purjus. Ma ei jõua ära oodata, millal ta minema läheb.
Ta istub voodiäärele ja võtab mul pihast, tõmmates mind enda poole. Ta paneb käed mulle ümber ja surub pea vastu mu kõhtu. “Anna andeks!” ütleb ta. “Ma lihtsalt tahan sind nii väga, et ma vist ei suuda enam siia tulla, kui ma sind ei saa.” Ta nihutab käed madalamale, haarab mu tagumiku pihku ja surub huuled mu särgi ja teksapükste vahelt paistvale ihule.
“Ära siis tule enam siia.” Pööritan silmi ja taganen ning lähen siis akna juurde. Kui ma kardina eest lükkan, ronib Jaxon juba Sixi aknast välja. Meil on mõlemal õnnestunud tunnine visiit kümne minuti sisse pressida. Heidan pilgu Sixile ja ta ­vaatab mind oma kõiketeadja aeg-uueks-maitseks-pilguga.
Ta ronib Jaxoni järel aknast välja ja tuleb minu juurde. “Kas Grayson on ka täis?”
Noogutan. “Nüüd küll aitab!” Pöördun ja heidan pilgu Graysonile, kes lesib minu voodil ega saa aru, et ta pole enam teretulnud. Sammun voodi juurde, korjan ta särgi üles ja viskan selle talle näkku. “Mine minema,” ütlen ma. Ta vaatab mulle otsa ja kergitab kulmu, kuid libistab end vastumeelselt voodilt maha, kui näeb, et ma ei teegi nalja. Ta torkab tennised uuesti jalga, mossitades nagu nelja-aastane. Astun kõrvale, et ta välja lasta.
Six ootab, kuni Grayson akna vabastab, ja ronib siis ise sisse, samal ajal kui üks kuttidest pomiseb sõna “litsid”. Tuppa jõudnud, pööritab Six silmi ja keerab ringi, et pea aknast välja torgata.
“Naljakas, et meie oleme litsid, sest teie ei saanud keppi. Sitapead.” Ta paneb akna kinni, jalutab voodi juurde, potsatab maha ja ristab kuklal käed. “Jälle ühel kriips peal.”
Ma naeran, ent selle katkestab vali koputus toauksele. Keeran ukse viivitamatult lukust lahti ja astun kõrvale, valmis tuppa tuiskavaks Kareniks. Tema emalik vaist ei vea mind alt. Ta vaatab ärritunult toas ringi, kuni märkab voodil Sixi.
“Pagan,” ütleb ta, keerates end näoga minu poole. Ta paneb käed puusa ja kortsutab kulmu. “Ma võiksin pea anda, et kuulsin poiste hääli.”
Lähen voodi juurde ja üritan varjata endas möllavat toorest paanikat. “Ja sa paistad olevat pettunud, sest…” Vahel ei saa ma tema reaktsioonidest absoluutselt aru. Nagu ma tema kohta juba ütlesin – vastuoluline.
“Sa saad kuu aja pärast kaheksateist. Aeg sind esimest korda koduaresti panna hakkab otsa saama. Sa peaksid rohkem pahandust tegema hakkama, lapsuke.”
Hingan kergendatult, nähes, et ta viskab nalja. Tunnen end peaaegu süüdi, sest ta ei oska kahtlustadagi, et alles viis minutit tagasi käperdati samas toas tema tütart. Mu süda taob rinnus uskumatult valjult ja ma kardan, et ta võib seda kuulda.
“Karen,” ütleb Six meie selja tagant. “Kui see su enesetunnet parandab, siis amelesime siin just kahe seksika poisiga, aga viskasime nad välja vahetult enne, kui sina sisse astusid, sest nad olid purjus.”
Mul vajub suu ammuli ja pööran hooga ringi, et heita Sixile pilk, mis annab talle loodetavasti märku, et sarkasm pole sugugi nii naljakas, kui kõne all on tõde.
Karen naerab. “Äkki õnnestub teil homme õhtuks hankida mõned nunnud kained poisid.”
Ma ei pea vist enam muretsema, et Karen mu südame pekslemist kuuleb, sest see on täielikult seiskunud.
“Ah või kained poisid? Ma usun, et annab korraldada,” ütleb Six ja pilgutab mulle silma.
“Kas sa jääd ööseks?” küsib Karen Sixilt, kui ta uuesti ukse juurde läheb.
Six kehitab õlgu. “Ma arvan, et oleme täna minu pool. See on viimane nädal enne poolt aastat, kui ma saan oma voodis magada. Pealegi näitab mu lameekraan Channing Tatumit.”
Vaatan taas Kareni poole ja näen, et ta hakkab jälle pihta.
“Emps, palun.” Mõtlen tema juurde minna, aga näen tema pilku hägustumas. “Ei-ei-ei.” Kui ma temani jõuan, on juba hilja. Ta töinabki. Nutmine on üks asi, mida ma ei kannata. Mitte et see mind tundeliseks teeks, kuid see käib mulle ilgelt pinda. Ja tekitab kohmetust.
“Ainult üks veel,” ütleb ta ja tormab Sixi juurde. Karen on teda täna vähemalt kümme korda kallistanud. Ta oleks just nagu kurvem kui mina, et Six mõne päeva pärast ära sõidab. Six lubab tal end üheteistkümnendat korda kallistada ja teeb mulle üle Kareni õla silma. Ma pean nad peaaegu lahti kangutama, et Karen minu toast minema läheks.
Ta astub veel kord ukseni ja pöörab viimast korda ringi. “Loodetavasti kohtud mõne seksika itaalia kutiga,” ütleb ta Sixile.
“Parem oleks, kui neid oleks rohkem kui üks,” ütleb Six surmtõsiselt.
Kui uks Kareni järel sulgub, keeran hooga ringi, hüppan voodile ja müksan Sixi käsivart. “Sa oled igavene sitapea,” ütlen ma. “See polnud naljakas. Ma arvasin, et olen vahele jäänud.”
Ta naerab, haarab mul käest ja tõuseb püsti. “Tule, mul on šokolaadi-pähklijäätist!”
Ta ei pea mind kaks korda paluma.