Nii film kui ka raamat räägivad loo noore mehe Nick Dunne abikaasa kadumisest, mille ümber lööb kihama meediatsirkus. Üha kahtlustavam suhtumine võimuesindajate poolt toob aga peatselt avalikkuse ette tõsiasja, et Dunne'ide abielu polnud kaugeltki nii idülliline, kui pealtnäha murest murtud Nick esialgu räägib.

***

ESIMENE OSA: Poiss kaotab tüdruku

Nick Dunne
PÄEV, MIL SEE JUHTUS

Oma naisele mõeldes, mõtlen ma alati tema peast. Alates selle kujust. Teda esimest korda silmates nägin ma kõigepealt kukalt ja selles oli midagi pilkupüüdvat, neis pea piirjoontes. Need tõid mulle meelde kõva läikiva viljaseemne või jõesängist leitud fossiili. Victoria ajal oleks selle kohta öeldud, et pea on kauni kujuga. See laseb täiesti vabalt ette kujutada, milline võiks olla kolju.
Selle pea tunneksin ma alati ära.
Nagu ka selle, mis toimub pea sees. Sellele mõtlen ma samuti alatasa – tema mõttemaailmale. Ajule, lugematutele ajukäärudele ja mõtetele, mis kihutavad ringi aju käärulises labürindis nagu nobedad närvilised sajajalgsed. Nagu laps kujutan ma ette, kuidas avan kolju, kühveldan aju välja ja sobran selles, lootuses tabada tema mõtted ja uurida neid lähemalt. Millele sa mõtled, Amy? Küsimus, mida olen esitanud meie abielu jooksul kõige rohkem, kuigi mitte iga kord valjusti välja öeldes ega ka siis, kui küsitletu oleks saanud vastata. Küllap kerkivad iga abielu kohale samasugused tormipilved: Millele sa mõtled? Mis tunne sul praegu on? Kes sa oled? Mis me oleme teineteisega teinud? Mida teeme veel tulevikus?
Ma lõin silmad lahti täpselt kell kuus hommikul. See ei olnud mingi unesegane ripsmetega lehvitamine või esimene samm unest ärkamise poole. Ärkamine oli mehaaniline. Silmad avanesid ehmatavalt äkitselt nagu kõhurääkija nukul: alles kattis maailma must kangas ja järsku – etendus alaku! Kuus null null, ütles kell – otse näkku, see oli esimene asi, mida ma nägin. Kuus null null. Midagi oli teisiti. Ma ärkan harva niimoodi täistunnil. Enamasti on mu ärkamised sakiliste servadega: kaheksa nelikümmend kolm, üksteist viiskümmend üks, üheksa kakskümmend kuus. Mu ellu ei kuulu äratuskella helin.
Just samal hetkel, kell kuus null null, kerkis päike oma täies südasuviselt raevukas jumalikkuses männilatvadest horisondi kohale. Kiirgus levis üle jõe, sööstes meie maja poole nagu pikk ähvardav sõrm, mis mulle läbi magamistoa õhukeste kardinate vibutas. Süüdistavalt: Sind on nähtud. Sa ei pääse enam peitu.
Ma vedelesin voodis, samas New Yorgi voodis, mis asus nüüd meie uues majas, mida me ikka veel kutsusime uueks majaks, kuigi olime siia kolinud juba kahe aasta eest. Üürimaja otse Mississippi jõe kaldal, uusrikka väikekodanlik unistus, just see, mille poole ma pürgisin oma vaeseks põlatud linnaosas veedetud tagasihoidlike võimalustega lapsepõlves. Selline maja, mille sa esimesest pilgust ära tunned: suurustlev, ettearvatav, uus, uus, uus maja, üldse mitte minu naise maitse, tema meelest lausa jälestusväärne.
„Ma vist peaksin enne üle läve astumist oma hinge siia ukse taha jätma,” oli tema esimene kommentaar pärast kohalejõudmist. Tegemist oli kompromissiga: Amy ei nõustunud midagi ostma, me pidime kolima minu väikeses Missouri kodulinnas üürimajja. Nii võis ta loota, et me ei jää siia kauaks kopitama. Õnnetuseks asusid ainsad saadaolevad üürimajad just selles läbikukkunud uusasumis, miniatuurses hüljatud linnas. Masu oli selle häärberitega aadlipesa hävitanud veel enne avamist. Pank võttis selle üle ja lasi hinnad alla. See oli kompromiss, kuigi mitte Amy jaoks, kaugel sellest. Amy nägi selles karistust, minu õelat, isekat tuju, sadistlikku noakeeramist haavas. Mina, koopainimene, lohistasin ta juukseidpidi kõige jälgimasse võimalikku linna ja sundisin teda elama majas, millesarnaste üle oli tal kombeks irvitada. Kas saab üldse rääkida kompromissist, kui ainult üks kompromissile mineja on valmis seda niimoodi nimetama, aga meie kompromissid kippusid olema just sellised. Üks meist oli alati teise peale tige. Enamasti Amy.
Aga selles katastroofis ära mind siiski süüdista, Amy. Meie Missouri katastroofis. Süüdista majandust, süüdista ebaõnne, süüdista minu vanemaid, süüdista oma vanemaid, süüdista Internetti, süüdista inimesi, kes kasutavad Internetti. Ma olin kunagi sulesepp. See, kes kirjutab tele- saadetest ja filmidest ja raamatutest. Kunagi ammu, siis kui veel loeti paberile trükitud teksti, siis kui mu mõtted lugejale veel korda läksid. Ma tulin New Yorki üheksakümnendate lõpul, kui hiilgeaja ergav päike oli just loojumas, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Tolle aja New York kubises suleseppadest, kes oskasid päriselt kirjutada, sest nii palju oli ajakirju, päris ajakirju, neid oli lademetes. Kui Internet oli alles eksootiline lemmikloom kusagil toimetuse nurgas – viska talle aeg-ajalt mõni maiuspala ja vaata, kuidas ta oma lühikese lõa otsas naljakalt kepsleb, pluti-pluti, tema küll ei karga meile öösel kõri kallale. Ausalt, ma ei tee nalja – kunagi oli aeg, mil äsja kolledži lõpetanud lapsukesed tulid New Yorki ja neile maksti seal kirjutamise eest. Me ei osanud hinges aimata, et olime valinud karjääri, mis kuivab kokku tosina aastaga.
Mulle jätkus tööd kümneks aastaks ja siis sai töö otsa, nii lihtne see oligi. Kogu riigis haigestusid ajakirjad tapvasse vappepalavikku, manduv majandus oli nad ootamatult nakatanud. Sulesepad (minu moodi kirjutajad: kirjanikuks pürgijad, mõttetargad, need, kelle aju ei tööta piisavalt kiiresti selleks, et blogida ja linkida ja säutsuda, teisisõnu endisaegsed kangekaelsed vana kooli inimesed) kaotasid pinna jalge alt. Meid tabas sama saatus, mis kunagi ammu kübarategijaid ja voorimehepiitsade valmistajaid – meie aeg sai ümber. Kolm nädalat pärast seda, kui mina kinga sain, kaotas oma töö ka Amy, niipalju kui tal üldse kaotada oli. (Nüüd tajun ma Amyt üle mu õla vaatamas ja ironiseerimas, kui pikalt ma jutustasin oma karjäärist ja ebaõnnest, aga tema töökaotuse mahutasin ühte lausesse. Ta ütleks selle peale kohe – tüüpiline. Nii Nicki moodi, teataks Amy. See kordub ta kõnes nagu refrään: nii Nicki moodi teha/ öelda jne... Lause lõpeb ikka millegi negatiivsega. See, mis on nii Nicki moodi, saab olla ainult halb.) Kaks töötut täiskasvanut – tammusime nädalaid sokkides ja ööriietes oma Brooklyni punakaspruuni kõrghoone korteris, tulevikku ignoreerides ja avamata posti laudadele-diivanitele vedelema jättes, sõime kell kümme hommikul jäätist ja heitsime pärast- lõunal hetkeks tukastama, et mõnda aega raskelt magada.
Kuni ühel päeval helises telefon. Teisel pool toru oli mu kaksikõde. Margo oli pärast oma New Yorgi töö kaotamist juba aasta eest koju tagasi pöördunud – õde on minust alati sammu võrra ees, isegi näruses ebaõnnes. Ta helistas mulle vanast heast Carthage’i linnast, Missouri pommiaugust, majast, kus me temaga üles kasvasime. Teda kuulates nägin ma selgelt tiheda tumeda potisoenguga, lühikese säärega tunkedes kümneaastast Margot istumas meie vanavanemate maja taga paadisillal, kühmus nagu vana padi, peenikesed jalad üle ääre vees, põrnitsemas jõge, mis voolas ükskõikselt üle ta kala-valgete jalgade, üksisilmi vette vahtimas, juba lapsena häirimatult endasse süüvinud.
Go hääl kõlas soojalt ja karuselt isegi jääkülma uudist teatavaks tehes: meie kange ema on suremas. Isa oli juba mõnda aega vaikselt kustumas, tema (mürgine) aju ja (alatu) süda olid elutee viimastel kilomeetritel jupsima hakanud. Nüüd aga paistis, et ema jõuab finišisse veel enne teda. Emale polnud jäänud rohkem kui kuus kuud, kõige enam aasta. Taipasin kohe, et Go oli käinud üksinda arstiga vestlemas, märkinud kõik oma kohutava käekirjaga üles ja püüab nüüd pisaratega võideldes neist varesejalgadest sotti saada. Kuupäevad ja ravimikogused.
„Põrgu päralt, mul pole aimugi, mis ma siia kirjutanud olen – on see üheksa? On ikka?” ütles ta, kuni ma vahele segasin. Viimaks ometi mingi ülesanne, eesmärk nagu küps ploom õe väljasirutatud peopesal. Oleksin kergendustundest peaaegu nutma puhkenud.
„Ma tulen tagasi, Go. Me kolime tagasi koju. Ma ei saa seda kõike sinu kaela jätta.”
Ta ei suutnud mu sõnu uskuda. Kuulsin läbi kõnetraadi ta hingamist.
„Ma ei tee nalja, Go. Miks ka mitte? Siin pole minu jaoks enam midagi.”
Ta hingas pahinal välja. „Aga Amy?”
Selle peale mõtlemiseks ei kulutanud ma piisavalt aega. Pidasin lausa loomulikuks, et ma lihtsalt pakin kokku oma New Yorgi naise tema New Yorgi huvide ja New Yorgi uhkusega ja viin ta ära tema New Yorgi vanemate juurest – jättes kaugele maha Manhattani rabeleva, põneva tulevikumaa – ja istutan ta ümber väikesesse linna Missouri kaldal ja kõik saab korda.
Siis ma ei saanud veel aru, kui rumal, kui optimistlik ja tõepoolest, kui väga Nicki moodi oli niimoodi mõelda. Millise ängini see võib viia. „Amy pärast pole vaja muretseda. Amy...” Selle koha peal oleksin pidanud ütlema: Amy armastab meie ema. Aga ma ei saanud öelda Gole, et Amy armastab meie ema, sest isegi pärast nii paljusid aastaid Amy vaevalt tundis meie ema. Nende harvad kohtumised tekitasid mõlemas ainult suurt segadust. Amyl oli kombeks hiljem päevade kaupa nendevahelist vestlust lahata – „Ja mida ta mõtles selle all, kui ta ütles, et...” –, nagu
mu ema oleks mingi põliselanik, kes tuleb tundrast linna, külakostiks seljatäis toorest jakiliha ja kauplemiseks pihutäis nööpe, lootuses saada Amylt midagi sellist, mida Amy ei kavatse talle pakkuda.
Amy ei tahtnudki mu perekonda tundma õppida, polnud kunagi ilmutanud huvi mu sünnikodu vastu ja ikkagi leidsin mina mingil seletamatul põhjusel, et koju tagasi pöördumine on hea mõte.
Padi soojenes mu hommikusest hingeõhust ja ma vahetasin mõttes teemat. Täna polnud õige päev tagantjärele tarkuseks ja kahetsuseks, täna oli tegude päev. Alumiselt korruselt kostis ammuunustatud hääli: Amy hommikusööki valmistamas. Puidust kapiuste paukumine (kolaki!), metallist ja klaasist nõude kolin (klirr-klärr!), pottide-pannide nihutamine (kriips-kraaps!). Kulinaarse orkestri häälestamine enne lärmakat esitust ja lõppakordi – põrandale kukkunud koogivormi veeremise trummisoolo, mis päädib pläriseva mürtsuga vastu seina. Teoksil oli midagi erilist, tõenäoliselt krepid, sest krepid on erilised ja täna tahtis Amy valmistada midagi erilist.
Täna oli meie viies pulma-aastapäev.
Ma läksin paljajalu ülemisele trepiastmele ja jäin kuulatama, surusin varbad paksu seinast-seina vaipa, mida Amy põhimõtteliselt jälestas, ja küsisin endalt, kas ma olen valmis minema alla oma naise juurde. Amy askeldas köögis, aimamata mu kõhklusi. Ta ümises midagi melanhoolset ja tuttavat. Pingutasin kuulmist ja mõistatasin – folk? hällilaul? – kuni tundsin ära „M*A*S*H-i” tunnusmeloodia. Refrään lubas lahkelt: enesetapp on valutu. Läksin trepist alla.
Jäin uksele passima ja oma naist jälgima. Ta oli võikollased juuksed vihku sidunud, hobusesaba vehkis rõõmsalt nagu keksunöör, ta imes hajameelselt kõrvetada saanud sõrmeotsa ja ümises, näpp suus. Ümises vaikselt enda ette, sest laulusõnadega oskas Amy lihtsalt uskumatuid asju teha. Kui me alles käima hakkasime, tuli raadiost üks Genesise lugu: „Ta viib mu kaasa ja see on ülev tunne, jee.” Amy kõõrutas selle asemel: „Ta võtab mu kaabu ja paneb selle ülemisele riiuli-lee.” Kui ma siis küsisin temalt, miks ta arvab, et need sõnad võiksid vähegi sinnapoole olla, vastas ta, et naine, kellest laul räägib, peab oma meest tõeliselt armastama, kui ta tema kaabu ülemisele riiulile paneb. Just siis ma tundsingi, kui väga mulle meeldib, tõeliselt meeldib see tüdruk, kes oskab kõik asjad ära seletada.
Selles on midagi häirivat, kui südantsoojendav meenutus paneb su külma tundma.
Amy vahtis pannil särisevat kreppi ja limpsas midagi oma randmelt. Ta nägi välja võidukas, abikaasalik. Kui ma võtaksin ta praegu oma käte vahele, lõhnaks ta metsamarjade ja tuhksuhkru järele.
Märganud vaikselt kohale hiilinud mind, jalas närused bokserid, unehigised juuksed püsti peas, nõjatus Amy vastu köögikapi serva ja ütles: „No tere hommikust, ilus mees.”
Ma tundsin, kuidas õud koos oksemaitsega kurku kerkib. Mõtlesin endamisi: okei, las käia.
Jäin tööleminekuga kenakesti hilja peale. Kui me olime kodulinna tagasi kolinud, tegime õega midagi väga rumalat. Nimelt seda, millest me alati rääkinud olime. Me avasime baari. Laenasime selleks Amy käest raha – kaheksakümmend tuhat dollarit –, mis varem oleks olnud tema jaoks köömes, nüüd aga peaaegu kõik, mis talle veel jäänud oli. Vandusin, et maksan talle võla tagasi, protsentidega. Ma pole ometi selline mees, kes oma naise käest raha laenab – nägin selgelt, kuidas isa juba sellise mõtte peale huuli kõverdab. Nojah, eks mehi ole igasuguseid – tema kõige hävitavam ütlus, mille teise poole võisid ise juurde lisada – ja sina oled valet sorti mees.
Aga ausalt, see oli tegelikult praktiline otsus, tark ärialane samm. Me pidime Amyga mõlemad leidma endale uue ala ja see oli minu võimalus. Kunagi leiab ka tema enda jaoks midagi uut või ei leia, igatahes võimaldasid Amy varanduse viimased riismed meile senikauaks vähemalt mingi sissetuleku. Nagu üüritud eramul, kus me nüüd elasime, oli ka baaril mu lapsepõlves sümboolne tähendus – see oli koht, kus käisid ainult täiskasvanud, et teha seal asju, mida täiskasvanud teevad. Võib-olla ma sellepärast tahtsingi nii kangesti selle ära osta, kui olin senisest sissetulekuallikast ilma jäänud. Baar pidi aitama mul meeles pidada, et ma olen siiski täiskasvanu, täisealine meesterahvas, ühiskonna täisväärtuslik liige vaatamata sellele, et jäin ilma karjäärist, mis oli andnud mulle identiteedi. Ma ei kavatsenud teha enam sama viga, kunagi nii rohkearvulised ajakirjadele kirjutajate karjad jäävad ka tulevikus jalgu – Internetile, masule, Ameerika laiale üldsusele, kes eelistab vahtida telekat, mängida videomänge ja teatada elektrooniliselt sõpradele uudist, et vihm imeb täiega! Samal ajal ei suuda elektroonika iialgi asendada sooja päeva mõnusat viskisurinat jahedas hämaras baaris. Inimlik soov minna ja teha üks väike drink ei sure kunagi välja.
Meie baar asub tänavanurgal, sisekujundus on kuidagimoodi kokku sobitatud nagu lapitekk. Kõige tähelepanuväärsem on nikerdatud lohepeade ja inglinägudega massiivne tammine Victoria-aegne baarilett – ekstravagantne puidust meistritöö meie tatisel plastmassiajastul. Kõik ülejäänu ongi ausalt öeldes tõeliselt tatine, iga aastakümmet esindab selle perioodi kõige mannetum tunnusmärk: põrandal Eisenhoweri- aegne linoleum, servadest keerdus nagu kärssama läinud röstsai, labased puust seinapaneelid, mis viivad mõtted vägisi seitsmekümnendate isetegevuslikule pornovideole, halogeen-põrandalambid, alateadlik viide minu üheksakümnendatesse maha jäänud ühikatoale. Kummalisel kombel on üldmulje isegi hubane, mitte niivõrd baarilik, vaid nagu hea pealehakkamisega alustatud põhjalik remont, mis jäi kahjuks pooleli. Lisaks veel joviaalne – me jagame parkimisplatsi kohaliku keeglisaaliga ja iga kord, kui klient baari ukse hooga lahti lööb, tervitab teda kukkuvate keeglikurikate võidukas kolin.
Me panime oma baarile nimeks „Baar”. „Inimesed hindavad meie irooniat ega oska kahtlustada, et meile ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe,” arutles mu õde.
Oo jaa, me olime enda meelest ühed ütlemata terased njuujorklased – see nimi oli nali, millele keegi teine pihta ei saa, igatahes mitte meie moodi. Nimelt sügavuti. Kujutasime elavalt ette, mismoodi kohalikud laupa kibrutavad – miks nad oma baari „Baariks” ristisid? Aga siis ütles meie esimene külastaja, hallipäine daam, kes kandis bifokaalseid prille ja roosasid dresse: „Mulle see nimi meeldib. Selles „Hommikusöök Tiffany juures” oli ka – Audrey Hepburni kassi nimi oli Kass.”
Pärast seda me oma üleolekut enam nii selgelt ei tajunud ja nii oligi ehk parem.
Ma keerasin parkimisplatsile. Ootasin ära keeglisaalist kostva juu- beldamise, mis tähistas täistabamust – ma tänan, kamraadid, tänan südamest –, enne kui autost välja tulin. Imetlesin mõnda aega ümbrust, vana hea vaade polnud mind ikka veel ära tüüdanud: masajas heledatest tellistest postkontor teisel pool teed (nüüdsel ajal laupäeviti suletud), tagasihoidlik beež kontorihoone paar maja edasi (nüüdsel ajal alaliselt suletud). Meie linn ei olnud jõukas – enam mitte, kaugel sellest. Põrgu päralt, see polnud isegi nime poolest ainulaadne, sest Missouri osariigis oli veel üks Carthage, kaardil asusime me oma nimekaimust põhja pool ja olime seega North Carthage, justkui oleks tegemist kaksiklinnaga, kuigi tegelikult eraldasid kahte linna sajad miilid ja meie olime see pisem kaksik, kena väike viiekümnendatest pärit alev, mis oli punnitanud end keskmist kasvu väikelinnaks ja pidas ise seda ilmingut progressiks. Igatahes oli see linn, kus kasvas üles meie ema ja kus ta kasvatas üles minu ja Go, mis tähendas vähemalt mingisugustki ajalugu. Vähemalt minu jaoks.
Kõmpides põiki üle parkimisplatsi, betoon pooleks umbrohuga, rändas mu pilk mööda tänavat edasi, kuni jäi puhkama jõel. Just seda olen ma meie linna juures alati armastanud – see pole rajatud mitte turvalisele kõrgendikule, kuhu Mississippi kenasti ära paistab, vaid me elame siin päris jõe ääres. Kui ma sama tänavat pidi muudkui edasi läheksin, sulpsaksin peagi jõkke, mis lainetab vähem kui mee- ter maad teepinnast allpool, ja oleksin hetke pärast juba poolel teel Tennessee’sse. Kõik kesklinna majad kannavad veetaset tähistavaid märke, mis tehti sinna kuuekümne esimese, seitsmekümne viienda, kaheksakümne neljanda, üheksakümne kolmanda ning uue sajandi seitsmenda, kaheksanda ja üheteistkümnenda aasta üleujutuse päevil. Ja nii ikka edasi.
Praegu ei olnud jõgi üle kallaste tõusmas, kuid vool oli tugev, vastu- pandamatu jõuga. Jõega samas taktis liikus edasi pikk rodu mehi, nad astusid üksteise järel, pilgud maas, õlad pinges, rühkisid sihikindlalt ei kuhugi. Kuni ma neid jälgisin, tõstis üks neist järsku pilgu ja vaatas vastu, nägu varjus nagu must ovaal. Pöörasin pea ära.
Tundsin ühtäkki tungivat vajadust nelja seina vahele pääseda. Läbinud kuus tühist meetrit, oli mu kukal juba higist märg. Päike oli endiselt taeva kuri silm. Sind on nähtud.
Mul hakkas kõhus keerama, kiirendasin sammu. Ruttu klaas pihku.

***

Tõlkinud Anne Kahk.