Ainult Publikus! Peatükk raamatust “Kaika Laine inimesed” ehk kuidas imeravitseja beebi terveks ravis
Seitsmenda päeva hommikul kojuminekuks valmistudes nägi Sirle, et lapse jalad on täis vesivillisarnaseid mügarikke, millest mõned juba katki hõõrdunud. Sirle abikaasa ootas õnnelikuna külalistetoas, kui õde ütles talle üksnes, et ema ega laps ei saa koju. Miks, seda talle ei selgitatud. Sirle ütleb, et seda, mis lapse haiguse põhjustas, ei saanudki nad kunagi teada, aga levisid jutud, et haiglas oli siis sees stafülokoki pisik. Haiglas määratud rohuga määris ta nädala jooksul lapse haigeid kohti, kuni villid kadusid ning ema ja tütar pääsesid lõpuks koju.
Paari päeva pärast olid samasugused villid tagasi ja nüüd juba üle keha. Sirle kartis, et ta pannakse jälle imikuga haiglasse ja korduvad piinad, kui laps katkiste villide määrimise ajal südantlõhestavalt karjus.
See hirm sundis peret valima Laine telefoninumbri.
"Rääkisime oma suurest murest, aga Laine rahustas: „Olõ-i hullu. Latsõkõsõ teemi terves."," mäletab ta tänaseni Laine lootustandvaid sõnu.
Selle lootusega võtsid Sirle ja Kalle kaasa lapse, pool pakki võid ja glükoosi ning suundusid Laine koju. Kaika haiguslugude raamatusse kirjutasid nad esimest korda tütre nimeks Marje, sest väiksekese nime polnud nad jõudnud ametlikult registreerida.
Tädi Laine võttis haiguslugude raamatu ja läks tagatuppa rohtu tegema. Sirle mäletab väga täpselt, mida Laine haiguse põhjuseks ütles, kui eestuppa tagasi tuli: "Sa olõt latsõ uutmisõ aigu kas koolnut hiitünü vai sinnu om kur´a pilguga är kaetu ja halva tahetu."
Sirle ütleb nüüd tagantjärele, et oli hakanud Võrumaal mehekodus elades sellest keelest juba aru saama, aga väljend är kaetu oli uus ja selle tähendus 21aastase neiu jaoks arusaamatu isegi pärast kirjakeelde tõlkimist.
“Selline diagnoos! Kas tõesti tuleb elus vastu seista ka sellistele asjadele? Rääkisime tol korral palju halbadest ja kadedatest inimestest. Laine lugusid kuuldes sain hiljem aru, kui võimas see muu maailm on.”
Laine ütles, et lapse haigus on esimestel päevadel hullemini nähtav, sest see tuleb kehast välja. Täpselt nii juhtuski, et lapse villid ei kahanenud, vaid neid tuli juurde.
“Võiga, mis nüüd oli juba ravim, määrisime Marjet igal õhtul ja glükoosivett andsime juua päevas mitu korda. Väikest ilmakodanikku vaatama tulnud katsikulised, nähes ville täis last, püüdsid selgeks teha, et siin saavad aidata ainult arstid. Otsustasime ime ootuses siiski nädalakese vastu pidada, sest haigus pidi ju mööduma! Jagasime rohu kulu nende päevade vahel ära. Ravivõi hakkas otsa saama, kuid tulemusi polnud. Jõudsime kahetseda, et ei võtnud rohu tegemiseks tervet võipakki kaasa ning olime seda natukestki priiskavalt kasutanud. Aga oh imet, kaheksanda päeva hommikul avastasime, et lapse keha on villidest täiesti puhas ja need ei tulnud enam kunagi tagasi!”
Lisaks lapse tervenemisest saadud suurele rõõmule jäid Sirlet nüüd aastateks kummitama sõnad är kaetu.
Marje isa Kalle ütleb, et ta on elus vaid ühe korra lootuse kaotanud ja see oli just tolle ravi seitsmendal päeval, kui rohi hakkas lõppema ja lapse juures polnud midagi muutunud. Ja just järgmisel päeval see juhtus.
Nüüd oli pere oma silmaga näinud ja kogenud, millised võimed Lainel on ja temast sai ka noorema põlvkonna peresõber. Sirle ütleb, et lisaks oma ravijavõimetele oli Laine nii hea inimene, et headust õhkus igast tema lausutud sõnast. Nad suhtlesid peamiselt telefoni teel, aga kui oli tõsisem asi, palus Laine enda poolt läbi astuda. Kaasa võtsid nad ikka searasva, allikavett ja viinapudeli. Ükskord aga tõi Laine tagatoast oma purgi veega ning ütles, et nende toodu ei sobi, sest see on maapinnale tulnud kohast, kus käimas maatülid. Selle jutu peale meenuski Sirlele, et nad olid ajalehest lugenud maade tagastamise käigus tekkinud suurest tülist ja selle maa pealt nad allikavee olidki toonud!
Sirle ja Kalle tundsid alati piinlikkust, kui Laine neid oma värava taga ootajate hulgas märkas ning väljaspool järjekorda sisse kutsus.
“Kui aias ootajad märkasid imetohtri majast väljatulekut, tekkis sügav vaikus ja kõik kogunesid värava juurde, et kinni püüda iga
Laine lausutud sõna. See nagu kosutas ja andis tuge, sest mõni pidi ootama tunde ja kaugemalt tulnud rahvas, kes sel päeval sisse ei pääsenud, sättis end laagrisse, et järgmisel päeval uuesti üritada.”
Katkend Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatust “Kaika Laine inimesed”, mille esitlus toimub täna kell 16 Solarise Apollos
Hea lugeja! Kas Sinul on Kaika Lainega kogemusi? Jaga neid kommentaariumis!
