Astroloog Tiina Varatalu: astroloogia on oma koha leidmise õpetus

Allolev kirjutis on järg 14. veebruaril ilmunud astroloog Tiina Varatalu loole "Inimese elu on vaid hetk võrreldes universumi ajalooga".

Elu kulgemine on nende tsüklite kaudu lihtsalt vaadeldav ja tõlgendatav. Seda muidugi alati vastavalt vaatleja enda huvi sügavusele, teadmistele ja tajudele. Sageli aetakse astroloogiast kõneldes segi mõjutamise tähendus  välise tahte või jõu meetodil(kas planeedid mõjutavad mind ja mul ei ole vaba tahet?)  tasakaaluliikumisele omased mõjud tasakaalustatud dünaamilises tervikus.

See mõjutamine on midagi säärast nagu talv ja suvi taanduvad ja tungivad teineteisele peale tervikaasta tsüklites andes seeläbi märkamatult ka teineteisele tähenduse. See ei ole midagi eraldiseisvat (egoistlikku) nagu seda inimeste vahelistes mõjudes vahel ette tuleb.  See on pigem neid ühendava terviku tasakaaluliikumisest tulenev mõju, mida taevakehad kui selle liikumise sõlmpunktid peegeldavad ja kannavad.

Need mõjud järgnevad teineteisele umbes samal moel nagu aastaajad. Suvi ei ole kevade „eriline heategija kellele kevad peab kõvasti välja tegema" (kuigi nii see tõesti välja kukub) ja sügis ei tee suvele lihtsalt „kadedusest ära“ isegi kui pealtnäha võiks nii paista... Nii on ka muude astroloogiliste mõjude toimimisega aga selle vahega, et suur osa neist ei ole nii silmnähtavad.

Nende mõjude mõistmiseks on vajalik teadvustada osade taga olev tervik ja selle toimimine. Ka inimene on tervik – seda me olemegi harjunud nimetama terveks inimeseks. Erinevaid tsükleid tervikusiseses liikumises sümboliseerivad ka taevakehad ja inimene saab seda nende kaudu mõistma õppida kui ta seda soovib.

Kaugemate taevakehade avastamiseks on teadus teinud läbi pika ja tänuväärse rännaku, et meie silm nendeni ulatuks.  Kasutagem siis seda tööd ja lugegem neilt avastatud planeedirütmidelt nii ridade järgi kui ka "ridade vahelt“. Seegi pigem rikastab kui kahjustab kedagi, sest kes iseseisvalt mõtleb, sellele on isegi pettus võimaliku õnnestumise allikaks – sedalaadi inimestest saavad näiteks detektiivid.

Astroloogia on niisiis ka suhteõpetus, ajas ja ruumis kulgemise õpetus, vormide käitumise õpetus ajas kulgedes, oma koha leidmise õpetus (eneseteostus) suurema terviku rütmides (maailmas) ja õpetus sellest kuidas toimib terviku tasakaaluliikumine läbi erinevate olemise tasandite.  Et ka „hing“ võib vahel "täis“ saada, mitte ainult tassid ja muud maised anumad.

Astroloogia on mõneti nagu kell, kuid väga mitmedimensiooniline. Ja just samuti nagu kell meie seinal on absoluutselt ohutu nii lapsele, teadlasele, skeptikule kui ka nõiale, nii on seda ka astroloogia. Samas asjaolu kuidas seda kella kasutatakse, märgatakse ja tõlgendatakse - eriti neid "seiereid“, mis ei ole nii ilmselgelt silmaga nähtavad nagu meie tänase kella omad – kahe kõige silmnähtavama taevakeha, Kuu ja Päikese, rütmidest kantud - on iseasi.

Nii ongi arusaadav, et ka astroloogiat annab, nagu iga muudki asja, kasutada mitmel erineval moel – sealhulgas ka hirmutamiseks, ähvardamiseks, ennustamiseks, enesetähtsustamiseks vms.
Kasutuse määrab ikkagi kasutaja ja eks võimaldab ju ka meie armastatud emakeel nii poeesiat kui ka ropendamist...

See, mida astroloogia vaatleb, on mõneti nagu tants, milles on väga olulisel kohal hea tehnika ja täpsed liigutused, lihastöö ja rütmitaju (ehk siis astronoomia kui taevane anatoomia).  Selleks aga, et lugeda välja selle tantsu sõnum, peab ka sellele tähelepanu pöörama - peab kõigepealt tahtma seda näha ja ometigi jääb see isegi väga hea tantsija puhul (kes teaks paremat tantsijat universumist?) üksnes aimatavaks. Me ei istu mitte kõige paremas loožis ka, et näha kogu selle tantsu dünaamikat korraga ja sellest ka need teleskoobid ning mikroskoobid...

Inimene on läbi aegade igatsenud seda "tantsu" näha. Nende juppide järgi, mida inimlaps periooditi näha on saanud, selle tantsu tähendust aimata on arusaadavalt üsna keerukas ettevõtmine – olemuslikult osaleme selles tantsus aga lakkamatult ja kõige täiega. Astroloogiaga tuleb pikka aega nö. koos elada, et see keel sind enam-vähem arusaadaval moel kõnetada võtaks. Kes aga ei süvene tantsija tantsu vaatlemisse, selle jaoks jääb ju ilmekaimgi tants ikka tühikargamiseks...

Igal liikumisel on lisaks mehaanikale ka sõnum – isegi siis kui me seda esmapilgul ei märka ja see sõnum ei tulene mitte niivõrd vaatleja või selle saatja tähtsusest või tühisusest, vaadeldava füüsikalistest omadustest või parameetritest, kui sellest, et see mida näed on sulle üsna mitmes plaanis mõtisklemiseks mõeldud - see on võimalus mitte ainult ühes plaanis millestki aru saada. Millest? Eks siis ole näha.  Leian, et see on tegelikult piisavalt hea ja lugupidav vaatekoht. Sedalaadi otsing arendab vaimu ja avardab hinge. 

Mina olen ligi 20. aasta jooksul, mil astroloogia on mu tähelepanu köitnud, väga palju enda jaoks tõeliselt huvitavat ja väärtuslikku leidnud.  Väga tänuväärseid arusaamu ning äratundmisi nii endast, teistest kui ka mind ümbritsevast elust üldisemalt – kõige enam vast suhetest. See on olnud äärmiselt rikastav.  See on selline omalaadne praktikum, milles elad igapäevaselt sees ja samas vaatled selle konteksti.

Te küsite, et kas tuleb maailma lõpp ja seda aastal 2012? See on huvitav küsimus. Siin tuleks vast esmalt lahendada küsimus, mis on kellegi jaoks maailm ja mida sel juhul võiks tähendada tema lõpp. Seda, et iga lõpp on uue algus, on kogenud kõik, kel mõned aastaringid selja taga.

Maakera viskaks meie üle üksiti just nagu nalja – samas väljendades ka oma ülimat hoolimist, olles meie jaoks ümmargune – lõpmatuse ja lõppematu ringlemise sümbol mida mööda inimlaps saaks justkui lõputult vudida, valides üha erinevaid kiirusi ja suundi ja diameetreid ja pooli ja joostes ennast selle armsa ja ümara ema pinnal kasvõi hingetuks – otsimist ja leidmist siin jätkub – kaduma ei lähe – ikka kodus.

Jah. Ühel päeval inimene tavaliselt väsib ja tunneb end äkki justkui kõrberändur tuntud sümbollugudest, kes otsib kõrbest kaevu ja vaatab ahastuses taeva poole. Siis ta hakkabki tavaliselt igasuguseid imelikke asju uurima nagu astroloogia ja muu selline...

See tähendab tegelikult süvenemise algust oma hingeellu ja selle sisemise salapärase Õpetaja poole pöördumist, keda pole näha ja kelle autoriteeti ei kinnita õigupoolest justkui miski.
Kui see paljuräägitud ja ometi suuresti kahtlane äratundmise tunne välja arvata...

Astroloogia on niisiis sellel teel vaid üks võimalik ja käepärane spikker, mille arendamist inimkond aastatuhandete taga alustas, kui ta nii palju ringi joosta veel ei jaksanud ja pidi oma eluga kohapeal ja märksa kehvemates oludes toime tulema.

Maakera on ümmargune vaatamata sellele, et mateeria sümbol ja püsivaim struktuur on kuup. Inimese mõtlemine on algul justnagu kandiline, mustvalge selline. Mis sellest, et ümaras peas. Vanemad kasvatavad last esialgu nagu muna - peaks olema ideaalne ja igal alal andekas.

Noor ilmakodanik ise on aga pigem selline õige ja vale vahet veerev kuubik... käib mööda niiti õiget sooritades ja valet vältides. Algul ikka iseenesestki mõista ümbritseva jaoks õiget ja valet. Kas selles on midagi valesti? Ei ole ju. 

Huvitav on see, et mida turvalisemaks, kindlamaks ja paremini ära mõõdetumaks läheb maine elu, seda enam hakkab see turvalisus külge ka mõtlemisele. Õige ja vale, must ja valge, halb ja hea -  see kõik pärineks justkui väljast ja peaks olema kinnitatud autoriteetselt - lipsu, pintsaku, prillide ja paberiga. Me harjume toetuma välisele ka mõtlemises. Öelge palun, kuidas on õige?

Et tulebki uurida seda mida on hea uurida ja seda mida ei ole hea uurida nagu näiteks astroloogiat, seda ei tohigi uurida – isegi siis, kui see on sulle sisuliselt huvitav. Et teised ümberringi on kohustatud alati õigeid vastuseid andma, mille sisusse ise ei pea isegi süüvima. Veelgi toredam on uurida seda, mille kohta keegi juba teab õiget vastust.

Õiget poolt aina kasvataks ja teist poolt kahandaks ja kui sedaviisi piisavalt pikka aega mõelda võib ju tasakaalust välja minna küll – võib midagi koguni lõhki minna. Mis see nüüd täpsemalt olla võiks?  Julgen arvata, et see on sel juhul siiski maailmavaade, mitte pea. Samas kas pole seegi äkki vaid sümboolne "seemnekest“, mille seest pungub kaunis ja iseseisev mõtlemine nagu lill kevadel – kauaoodatud ning paljulubatud "pungamaailma lõpp"? 

Ühe järjekordse raskesti tajutava tsükli õnnelik ja loomulik üleminek, millest paljud kõnelevad ja vähesed selle ära tunnevad? Üks järjekordne Maailma Lõpp, mida samas polegi ju nii kerge selgituse tarvis puust ja punaseks teha? Nagu äratuskell!  Keegi lausub müstilise hääletooniga "2012" ja roidunud vaimud avavad segaduses silmad. Ongi hommik käes.

Aga mõnele öeldakse, et kui kohe üles ei tõuse, siis lendad õhku. Nagu lapsepõlves siis, kui ei viitsinud kooli minna.