August Kinos

Kui Augusti elu igavaks muutus, mõtles ta kinno minna. Ta helistas ja kutsus Femme ka kaasa.

Femme oli kaunis naine. Otsekui ajakirja kaanelt välja hüpanud. Nad kohtusid kino ees, August avas naisele vanamoeliselt ukse ja nad astusid sisse. Kino eesruumis oli palju naisi ootamas. Osa neist piidles Femmet kurjalt, otsekui sõnatult sarjates teda tema ilu pärast. Õhus oli pinget. August tajus seda, kuid jäi rahulikuks.

Saali uste avanedes otsisid nad oma kohad üles. August jäi üllatusest tummaks. Nende kõrvale oli sattunud üks ühine tuttav. August teretas teda viisakalt kuid mõttes siunas tõenäosusteooriat, mille kohaselt poleks seda tohtinud juhtuda. Saalis oli ligi kolmsada istekohta, aga see tuttav valis just selle mis nende kõrval oli. Talle meenus korraga üks seik lapsepõlvest kui ta oli avatud aknast lumepalli välja visanud. Akna all oli tühi väljak, kus seisis üksainus inimene. Saatus määras nii et see inimene seisis just selle koha peal, kuhu too lumepall maandus. Nüüd juhtus see siis kinos. Saatuse keerdkäigud on vahel väga imelikud.

Niisiis, film algas pihta. Reklaam oli nimetanud seda kriitikute lemmikuks ja väärtfilmiks. Film oli must-valge. Täpsemalt must ruut valgel taustal. Ja nii poolteist tundi jutti. Filmi lõpupoole hakkas Augustil paha ning silme eest virvendama, kuid ta pidas siiski vastu.

Koduteel tundis August, kuidas meelepaha temas pulbitseb. ”Ah see on siis väärtfilm,” ironiseeris August. ”Lausa mitmetahuline, sügavmõtteline, nii sügavamõtteline et mõtet pole sügavusest paistagi. Lihtsam oleks kivist vett pigistada kui sealt mingit mõttetera leida! Pagana diletandid, profaanid, pekirobotid, tedreajud !“ Ta tundis et pinge hakkas juba järgi andma. Ta saatis Femme ära ja hakkas koju sammuma.

Kodus ootas teda külm tuba, sest tal ei jätkunud piisavalt raha et puid osta. “Mida nad üldse teavad kunstist? Tõeline Kunst sünnib kannatusest. Kannatus sünnitab ideid, sunnib muutuma, sunnib tegudele. Ainult kannatused muudavad inimest paremaks. Jõudeelu muudab ülbeks ja rahulolevaks. Areng seiskub”, mõtiskles ta.

Keerates end sooja teki sisse, jõi ta piparmünditeed. Hetkeks tundis ta midagi sellist mida tunnevad aeg-ajalt kõik loomeinimesed. See oli inspiratsioon, tunne mis ületab vaimse gravitatsiooni. Ta võttis paberi ja pliiatsi ning kirjutas:

Ma suren tuhat surma,
iga päev.

Mõni on jälk ja mõni on hurmav,
eks me näe.

Mõni on valus kui suitsiid,
mõni pole.
Teine kui uks vabadusse,
oh kui tore.

Surra on õilis ja ilus,
sedapsi.
Vabandage väga, aga ma
siiski elaksin.