Algatuseks võib ju öelda, et benjihüpped on väga hirmuäratavad. Samas aga pakub üks korralik jump väga palju närvekõdistavat proovilepanekut ja (mitteproovinule mõistmatut) naudingut.

Kõikidele ei pruugi ju selline ekstreemsus meeldida, aga ega šokolaadijäätis ka kõigile ei meeldi. Vähemalt 90% inimestest pidavat šokolaadijäätist hullumiseni armastama. Päris suur number?

Kui jätta kõrvale see, et benjihüpe on esmapilgul hirmus, teisel pilgul veelgi hirmsam ning hiljem selle võrra nauditavam, pidavat selline ekstreemne hüppeviis ka uskumatult lihtne olema, sest eks igaüks ju teab, kuidas kukkuda — kõik on seda vähemalt korra või paar kogenud.

Kummihüpe aga näib hirmuäratav peamiselt seetõttu, et kukkumine kestab kauem, kõrgemalt ja garantiiks on ainult mingi kumminöör su küljes. Samas on aga korralikult planeeritud ja asjatundjate abil sooritatud kummihüpe märksa turvalisem kui tavaline kukkumine — ei luumurde, sinikaid, peapõrutusi. Lihtsalt palju närvikõdi ja ohtralt langust.

Professionaalsed hüppekorraldajad lubavad kindlameelselt, et kui oled hüppekohta auto, bussi, rongi, lennuki või jalgrattaga ohutult kohale jõudnud, on ohtlikum osa juba möödas. Ka kõnniteel jalutamine pidavat ohtlikum olema. Nii et võta ennast kokku, kinnita kumm ja muudkui aga hüppa ning kuku.

Välismaal on igal juhul asjad eriti hoolikalt ära korraldatud. Loed läbi lepingu, tõendad oma vanust, kirjutad alla, kui tahad hüpata (olles nõus kukkuma 75 m kõrguselt), käid kaalu peal, maksad nõutava summa, siis kuulad ära, mida on öelda jumpmasteril, tühjendad taskud, oled kaine ning ei suitseta.

Järgmiseks ütleb jumpmaster, et kõik on cool, siis järgneb numbritelugemine 3-st 1-ni ja sa näed välja nagu Jeesus ristil, kui sa allapoole langed. 160 kilomeetrise tunnikiirusega vuhised läbi õhu, sulle tundub, et vabalangus kestab uskumatult kaua — kahtlaselt kaua, vahepeal jõuad vabaneda mõistusest, palvetada, mõttes testamendi koostada…

Loomulikult pole igaüks loodud benjihüpete nautimiseks. Seetõttu ongi hea, et kedagi ei seota vastumeelselt varustuse külge ega tõugata kusagilt ääre pealt alla. Aga kui ikkagi on kindlaks sooviks kummihüpet sooritada, siis võib seda teha igaüks kellel pole vastunäidustusi.

Et hüpata, ei pea olema atleet ja kui inimesel pole füüsilisi probleeme, süda ning selg on korras, pole karta põhimõtteliselt midagi. Sa lihtsalt oled mõnda aega tagurpidi, kardad ja keerled, see on kõik.