Meestel nimelt on hirm, et neid hakatakse pidama homodeks, kui nad näitavad välja poolehoidu teiste meeste suhtes. Eelkõige Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli biseksuaalsus igati normaalne nähtus ning ka islamimaades ei olnud see varasematel aegadel midagi eriskummalist. Ka tänapäeval on biseksuaalsus tegelikult palju laiemalt levinud, kui me arvata oskame.

Kes on biseksuaalne?

Ei ole olemas „tüüpilist biseksuaalset inimest“. Enamik biseksuaale on abielus, naudivad homo- või heteroseksuaalset püsisuhet ning neil on lapsed. Biseksuaalne huvi tekib neis aeg-ajalt, kui nad ühtäkki armuvad ”valesse” sugupoole esindajasse. Osa biseksuaale otsib aga pidevalt mõlema sugupoole esindajaid, et oma seksuaalellu vürtsi tuua.

Keeruliseks muutub asi siis, kui biseksuaalsete kalduvustega inimene püüab oma vajadusi alla suruda. Tulemuseks on psühholoogiline stress, mis mõjutab loomulikult ka tema lähedasi. Enda avamine potentsiaalsele partnerile ei pruugi samuti tuua erilist leevendust, kuna eksisteerib suur oht saada tagasi tõrjutud.

Kas biseksuaalsus on ebanormaalne?

Biseksuaalsusele põhjendust leida on sama raske nagu homoseksuaalsuselegi. Küll aga pole siingi tegemist haigusega, mida on võimalik ravida. Sigmund Freud on öelnud, et põhimõtteliselt oleme me kõik biseksuaalsed, kuid ühiskonna mõjul surume oma vajadused alateadvusesse. Biseksuaalsust ei tohiks aga vaadelda kui seksuaalset hälvet või loomuvastast käitumist. Isegi loomariigis võib leida palju näiteid biseksuaalse käitumise kohta. Nii näiteks on biseksuaalsus täiesti normaalne kääbusšimpanside puhul. Kahesoolisus kuulub inimese põhiolemusse.

Ühesõnaga on biseksuaalsus sama vana kui suguelu ise. Mind on aga alati imestama pannud, et miks naiste lesbismi suhtutakse küll erinevalt, kuid mitte kunagi hukkamõistvalt. Mehed on alati hea meelega nõus pealt vaatama kahe meela kiisu hullamist. Mehe homoseksuaalsesse kalduvusse suhtutakse aga üldjuhul kui millessegi räpasesse ja perverssesse. Kummaline, kas pole?