Seisan uue X5 kõrval, kuulan müügimehe suust veel tukkuva maanteelooma kiirtutvustust ning taipan, et seekord oleks pidanud diktofoni kaasa võtma. Enam ei jõua põlve otsas paberile märkmeid kirja panna, järg kaob käest ja hinge poeb tõeline hirm, et kuidas küll sellise infolaviini all ägades artiklit kirjutada, kui materjali jaguks terve romaani tarvis!
Ja siis näen veel Eedo Raidet, BMW sõidutreenerit. Osutan uuele maasturile ja ütlen Raidele, et lähen just seda testima. Rallilegend laseb kõlada superkiitusel: “Oo-jaa, see on hea auto.” Täpselt sama ma lõpuks tunnetangi. BMW läheb välja just sellele – kas kõik või mitte midagi! BMW puhul kehtib muidugi “kõik”!
Testiautot nägin ma Rannamõisa teel juba tükk aega tagasi, just oma üle-eelmise prooviloo fotosessiooni lõpus. Jõudsin talle linnapiiril järele ja sain tagatuledest aru, et ilmselt uus. Vilksamisi olin uudistekülgedelt märganud, et midagi värskemat on tulemas, kuid esialgu jäi segaseks, et kas vaid kerge facelift?
Nüüd näen selgelt, et tegu on täiesti uue mudeliga, eelmisest põlvkonnast pole jäänud ühtki detaili. Aga kuna tolle väliskujustus on olnud sedavõrd menukas, ei ole hakatud ka uue põlvkonnaga kedagi tühja ärritama. Põgusal vaatlusel ei pane tähele, aga uus X5 on peaaegu 19 cm pikem, telgede vahe on veninud üle 11 cm ja küljepeegliteta on auto 6 cm laiem. Sellise juurdekasvu puhul on üllatav, et kaal on peaaegu samaks jäänud. Seda muidugi tänu uudsetele materjalidele, kuid ka kere uuele koostetehnoloogiale. Näiteks ei ole autol eraldi enam ei esimesi poritiibu ega esipamprit, vaid auto pannakse kokku varem koostatud mooduleist. Esimese ratta kohal olev moodul on koos esituledega ja lõpeb põrkeraua osaga, mida on lihtne silmata siis, kui sellele on tähelepanu pööratud. Muidu poleks ma ehk nimetatud muudatuse märkamiseni jõudnudki.
Mootorikate on sedapuhku alumiiniumist ning hinged niisugused, et võivad nii mõnegi hinge päästa – kokkupõrkes jalakäijaga või mõne suurema loomaga tõstavad hinged kaane esiklaasi juurest üles, et see, kellele otsa sõidetud, saaks pehmemalt kinni püütud ega lendaks üle katuse.
Dünaamiline disainijoon ei jäta X5-st üldse suure auto muljet. Aga meeldivalt suur ta ikkagi on ja kabiinis mõnusalt mahukas. Lisana on võimalik tellida kolmanda istmerea kahe tooliga, mis tagant kahes osas avaneva luugiga pakiruumi põrandasse peitu mahuvad ja millel on oma tuulutusavad, topsihoidikud ning muidugi turvavööd. Mina oma pikkusega ei taha tagareas muidugi palju kauem olla, kui pildistamiseks tarvis on, aga minust lühemaid reisijaid leidub ju küllaga. Kui kõik tagumised seljatoed on langetatud, muutub auto suisa kaubikuks. Eelmist põlvkonda ju pagasiruumi puudumise tõttu just kritiseeriti – näete, kuidas meid kuulda võetakse! Maameeste võit!
Kabiini avarust lisab X3-ltki tuttav klaasist panoraamkatus, mis suures ulatuses ka pealt ära sõidab, päikesekategi liigub elektriliselt. Kindlasti on prooviauto lisavarustusega õnnistatud, kuid ka baasvarustuse nimistu on varajasemaga võrreldes tublisti kosunud. BMW teada-tuntud i-Drive’i saab seadistada mitut moodi. Mäluklahvide alla saab sokutada nii lemmiktelekanali, mida ummikus seismise ajal vaadata, kui ka navigatsiooniseadme või abikaasa telefoninumbri, rääkimata raadiojaamadest. i-Drive’iga saab näiteks panna kümme minutit enne tööpäeva lõppu kliimaseadme tööle, et seejärel juba jahedasse autosse istuda. Väga mugav on BMW püsikiirushoidik – kogu opereerimine käib vaid ühe kindla puudutusega ja kohe jookseb spidomeetri skaalale vastava kiiruse juurde pisike valge punktike. Rooli saab ka elektri jõul reguleerida. Seni pole veel ükski maastur pakkunud esiklaasile kuvatavat infot, kuid X5 puhul on võimalik sinna tellida nii kiiruse-, navigatsiooni- kui ka pardaarvuti juhised, seda kõike oma silmade tarvis parajale kõrgusele seada ning siis ka mällu salvestada.
Peale üldise mõnusa siseviimistluse hakkavad eriti silma hiigelsuured küljepeeglid, meelierutavalt kaarduvad ukselingid ning käiguvalits, mis on rohkem nagu joy-stick. Park-asendit ei pea otsima ega kangi kuhugi lükkama, selleks on peal eraldi nupp. Parasjagu sees oleva käigu näit on kangil valgustatud. Käigukast on automaatne iga mootori puhul. Kuue käiguga, Steptronicuga ning elektroonilise lülitusega. Prooviauto on meil kolmeliitrise diiselmootoriga. Ta on olnud X5 levinuim müügiartikkel – hõlmab 70% müügist – ja on nüüd ka uue X5 baasmudel.
ülimugav ja ülikäepärane on lisavarustuse poole pealt sportrool rea lülititega. Mina jään muidugi järjekordselt jänni BMW suunatule lülitiga – ikka muljun seda liigse jõuga, just kiiretel möödasõitudel jääb suunatuli edasi tiksuma ja kui uuesti vajutan, läheb juba vastassuund sisse. Tegelikult piisab ümberreastumiseks õrnast puudutusest, millele järgneb kolm korda vilkumist. Muidugi, lõpuks võtan end kokku ja keskendun ning leian selle õige jõujoone üles. Pärast seda, kui politseinikud on mu kinni pidanud, suudan end samuti kokku võtta ning sõita nii, et ikka kiirusnäidikut jälgin, sest ega hoogu tajuda küll ei suuda. Ega liiklushuligaan ma küll ei ole.
Politseinikud mõistsid mind sada protsenti. Kindlasti meeldiks neilegi selle auto baas- ehk diiselmootori ülivõimas tõmme. Samas ei ole maasturil ainult tõmme, vaid ka üliefektiivsed pidurid, vaimustav roolitäpsus kurvides ning suurepärane teelpüsivus. X5 ei plaanigi kellegagi küngaste otsa duellile ronida. Tema spetsialiteet on olla võimalikult hea maanteel. Seda aitab saavutada väga hea kaalujaotus – 50% esisillal, 50% tagasillal ning BMW x-Drive oma hüdrosiduri abil jaotuva neliveoga.
Võimas diisel on oma 2180 kilo tühimassi edasi tõmmates väga kokkuhoidlik. Kui kataloog näitab keskmiseks 8,7 l/100 m, on mul päeva lõpuks silme ees näidikul keskmiseks 8,9 l. Saksa täpsus. Kohe meenusid mu esimesed õnnelikud tööpäevad õnneliku autojuhina Poola imelooma Zuki roolis. Kui sõidulehe päeva lõpus ära andsin ning keskmise kulu järgi pidanuks paagis veel 20 liitrit bensiini olema, oli see tegelikult aga tilgatu ja tuli aga jälle isa auto kanistrist ehk siis oma taskust vahe tasa valada. Olid vast toredad ajad… Aga uue X5 sadulas olen taas väga õnnelik, sest olen nüüdse aja jõudnud ära oodata. Auto ei ole ehk revolutsiooniline, aga tubli evolutsiooniga, üks “käsi” mõnusalt aja pulsil. Ja hr Raide stoiline kommentaar oli puhas tõde. See on hea auto. Ja rõhuline on just “see”.
