Läheb hetk aega, enne kui sulle kohale jõuab, misasi see soperdis siis nüüd täpselt oli, aga siis taipad: mõni firma on jälle avastanud, et räppmuusikat, breiki ja ilusaid tšikke kasutades saab noorele ostjale absoluutselt kõike pähe määrida. Hilispubekad või sellest east juba välja kasvanud noore paneb taoline punnitatud slängi ja võimalikult paljusid noortekultuuri elemente täistopitud reklaam pigem muigama, põhikooliealised lähevad aga iga kord uuesti õnge ja jooksevad uuele, laheda ja noortepärasena väljareklaamitud tootele tormi.

Kriitikameeleta lapsed peavad iga räppi ja slängi sisaldavat reklaami ekstralahedaks, tormavad poodi ning nende taskuraha voolab joonelt firmajuhtide pangaarvele.

Aga raha rahaks, palju hullem on see, et reklaamidest võetakse valimatult üle väljendeid ja käitumismalle. Tundub kummaline, et keegi võiks tahta end seaga samastada, aga kuulus Limpa limonaadireklaam näitab meile röhitsevat põrsast ja kodudes röhitsevad teleka ees istuvad lapsed kaasa, lausudes ise sinna juurde uhkelt: “Tõeline siga!”.

Vastutustundetu on sellise reklaami kaudu propageerida sigatsemist ja halbu kombeid, on ju siga meie kultuuris halva käitumise ja räpasuse sümbol ning limonaadireklaami sihtrühm, lapsed, väga kergesti mõjutatavad.

Pingutatult noortepärane on samuti POP kõnekaardi reklaam, mille reklaamloosungid kõlavad tavaliselt stiilis “Jou klemm, rebi endale tutikas stardikas!”. Sellised kunstlikult ühte lausesse topitud slängisõnad mõjuvad häirivalt, kuna reaalses elus neid nii tihti ja sellises koguses ei kasutata. Nõmereklaamide tipuks on aga mingisugused räppivad viinerid, kes ka viimasel ajal end iga reklaamipausi ajal ekraanile pressivad. Mis järgmiseks, breikivad pelmeenid?

Miskipärast siiski selline pingutatult noortepärane reklaamitüüp töötab ja paneb inimesi reklaamitud toodet ostma. Kas keegi üldse veel mäletab, et Tõeline Siga polegi alati nii kõva mees olnud? Alguses oli Limpa ju tore ja rahumeelne põrsas, kes telereklaamides oma sõprade Limma ja Limmoga ringi möllas, nüüd on temast aga saanud ülbe ja kiimas räppar, kes linna peal ringi laiab ja tšikke rabab.

Selle kõrval mõjub eriti küüniliselt Andrus Kivirähi kirjutatud temaatiline armas lasteraamat “Limpa ja mereröövlid.” Limpa on iga järgmise reklaamiga muutunud järjest hullemaks ja praegune “tšiki-briki” kampaania on lihtsalt nii üle mõistuse nõme, et selle kommenteerimiseks ei jätku sõnu. Reklaamitootjatest onud-tädid võiks ikka pisut järgi mõelda, enne kui väänlevate tibide ja kahemõttelise teksti abil lastele suunatud jooki müüma hakkavad.

Ebaõnnestunud reklaamidest võiks rääkida veel pikalt, ent paraku ei muuda see probleemi olematuks. Ja kindlasti leidub ka selliseid inimesi, keda neis vohav wannabe-noortepärasus üldse ei häiri, vaid kes rõõmsalt teleka ees istudes tšiki-briki laulukest kaasa ümisevad, Vinku viinerit peale hammustavad ning seejärel rahulolevalt Tõelise Sea tiitli väärilise röhatuse kuuldavale toovad. Sest reklaam ütleb ju, et nii teha on popp ja noortepärane.