Lennusimude osas on Microsoft väga prestiižikas tegija. Eelmised CFS-id olid väga head ja sari on pärast 2 aastat tagasi. Niisiis on ootused igati kõrged. Nagu nimigi ütleb, toimub tegevus jälle Euroopas (jälle seetõttu, et CFS2 toimus Vaikse ookeani kohal). Tegevuspaiku on rohkelt: Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Belgia arvukate reaalsete asukohtadega (linnad, lennuväljad jm). Õhulahinguid peetakse brittide, ameeriklaste või sakslaste poolel.

Lennukite puhul on rõhk pandud eksootilisematele ning sõja lõpus kasutusele tulnud reaktiivlennukitele, mis kõik otseselt lahingutegevusest osa ei jõudnudki võtta; selline rõhuasetus on mõnusalt värskendav. Veidike fantaasiat ja oletusi on just see, mis võib CFS3-e teistest maailmasõja lennusimudest eristada, aga kahjuks on missioone, kus neid juhitakse, väga vähe. Üldiselt pakutakse nii hävitajaid kui pommitajaid, kohal on enamus „kohustuslikest“ lennumasinatest: Fw190, Bf109, Spitfire, P-51 Mustang, Ju-88 jm. Samas ei ole võimalust näiteks lennata B-17 Flying Fortressiga, mida võiks teemat arvestades iseenesest mõistetavaks pidada. Sul on ka valik, kas istuda piloodi kohale või tegeleda kuulipildujaga.

Põhjus, miks ma CFS3 väga ootasin, oli väljareklaamitud dünaamiline kampaania. Tihti on lennusimude nõrkuseks just see, et kampaania koosneb nõrgalt seotud missioonidest ega suuda jutustada korralikku lugu, mis teeks asja eriti nauditavaks ning looks tunde progressist.

Tõepoolest on selles suunas ka liigutud: CSF3 sisaldab muuhulgas strateegia ja RPG elemente. Nimelt saad pärast edukaid õhulahinguid proovile panna oma strateegivõimed, otsustades, kuhu rinnet nihutada. Probleemne on aga, et sellise võimaluse saamiseks tuleb kõigepealt kõvasti vaeva näha, kuid kohati pole nendest otsustest reaalselt mingit kasu, kuna vägede edukust rindel ei saa sina kuidagi mõjutada ja pärast suure vaeva nägemist mõjub selline juhuslikkus frustreerivalt. Seos sinu edukuse ja sõja üldise kulgemise vahel üsna habras ning õnnestunud missiooni järel võid ikka avastada, et rindejoon on hoopis taganenud — mitte, et üks mees sõjas tegelikult midagi eriti muuta saaks, aga mängus ju võiks. RPG tähendab siin seda, et sa arened kolmes vallas: tervis, nägemine ja gravitatsioonitaluvus. Tänu sellele suudad märgata vastaseid kaugemalt, teha keerukamaid manöövreid ning püsida kauem elus. Kuigi dünaamiline kampaania ei suutnud ootustele vastata, tuleb siiski tõdeda, et missioonid ise on väga vaheldusrikkad ja piisavalt intelligentsed.

Campaigni kõrval on veel kolm valikut. Quick Missionis asutakse pikema jututa lahingusse või lennatakse niisama, et tutvuda lennukite võimetega. Eraldi saab proovida üksikuid missioone, mis jaotatud kolme gruppi: ajaloolised, „mis-siis-kui“ (what if — sisaldab 4 missiooni, kus proovitakse reaktiivlennukeid) ja treening. Neid on aga kahetsusväärselt vähe, kuigi midagi muud halba nende kohta öelda ei saa, pigem on kõik head. Siis on loomulikult võrguosa (koostöö-valikuga), kuigi netis on hetkel siinkandis raske kiiret serverit leida. Muidu võib selle kohta öelda ainult kiidusõnu, süsteem on lennusimu kohta mõneti ebaharilikult mugav ja lihtne. Kahjuks puudub aga võimalus ise missiooni koostada, mis CFS3 eluiga tunduvalt pikendaks (kuuldavasti lisab MS midagi sellist tulevasele lisapaketile).

Visuaalne külg on CFS3-el võimas. Väidetavalt nähti eriti vaeva maastiku kujutamisel — mis iseenesest on üsna huvitav lähenemine lennusimu kohta. Selles vallas saavutatakse märkimisväärseid tulemusi: kõik objektid on selgelt eristatavad ning jätavad tihti tõepoolest lubatud fotorealistliku mulje. Samas madalamalt lennates tundub ümbrus ikkagi kohati kuidagi groteskne. Lennukid ja taevas on aga suurepäraselt kujutatud: pilved, ilmastikutingimused ja valgusefektid pakuvad igakülgselt meelelist naudingut. Tõusva päikese valguses vaikides lahingusse lennata — ainult sina ja lõputuna näiv taevas — mootori rahulik mürin — ootus ja kartus tuleviku ees — milline romantika! … ahh …aga tagasi arvustuse juurde. Kogu sellel naudisklemisel on oma hind, kuna nõuded süsteemile on tõesti väga suured. Esiteks tuleb ohverdada umbes 1,4 GB kõvakettaruumist. Et valida korralik resolutsioon (1280x1024) maksimaalsete detailidega läheb vaja umbes P4 2,4 GHz protsessori GeForce4Ti videokaardiga arvutit, siis saab nautida tõesti sujuvat kaadrivahetuskiirust ning imeilusat pilti. Niisiis, kes mõtles oodata riistvara uuendamisega Doom 3 ilmumiseni, mõelgu uuesti. Ametlikke miinimumnõudeid ei soovita aga küll täie tõsidusega võtta. Kui ei raatsi arvutit täiendada, peab ilmselt praegu leppima üsna karvase pildi ja kesise framerate’iga.

Nagu oodatud, on lennumudel korralik. IL-2 Sturmoviku omale jääb see küll minu meelest mõnevõrra alla, aga kuna ma pole kunagi Fw190’ga tegelikult lennanud, on seda üpris raske objektiivselt hinnata. IL-2’s tundub gravitatsiooni jõud mõjuvat kuidagi ehtsamana. Lihtsa ja keskmise raskusastmega on lendamine väga (isegi liiga) kerge ning huvitavaks läheb asi alles kõige raskemal tasemel, kus tuleb juhtimisega väga hoolikalt tegeleda, et kontrolli mitte kaotada. Ka õhkutõusmine ja maandumine käivad veidi liiga kergelt. Reaktiivlennukite juhtimine on kõige huvitavam, tänu nende algelisusele vajab see parajalt harjutamist ning hiljem tundub tavaliste masinate ohjeldamine üllatavalt lihtsana. Üldjoontes jääb lennumudelis siiski midagi, mida on sõnades raske seletada (aga mis eristab suurepärast simu tavalisest), veidi puudu. Microsoft on digitaalsel kujul pannud kaasa mitu korralikku õpetusfaili, mis on algajale väga informatiivne lugemisvara ning aitab karmis maailmas toime tulla. Tegelikult tasuks need kõigil vähemalt kiirelt üle vaadata.

MS on jälle korraliku simulaatoriga ühele poole saanud. Miinuseks on, et ambitsioonikad eesmärgid said ainult osaliselt saavutatud ning midagi tõeliselt novaatorlikku CFS3 endas ei peida.

Microsoft Combat Flight Simulator 3: Battle for Europe
Microsoft
Tugi: 1-8 (Internet, LAN)
Vajalik: PIII-450, 64 MB RAM / 128 MB RAM Windows 2000/XP jaoks, 4x CD, 900 MB HDD, 16 MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP