Mainitud ärimeeste ja -naistega suhtlemiseks leiab abi maskeeringust. Piisab stilistide õudusunenägudes eksisteerivatest riietest ning loomulikult õllekastiga kärukesest! Seejärel võib lasta tänavaäril vohada.

Õllekasti all tiirlevate rataste klõbinal seame sammud sadama poole. Tuleb tunnistada, et alkoholi riigist välja veeretavatel hõimuvelledel pole see sugugi nii mõnus ülesanne kui pealtnäha paistab.
Meie auklikel kõnniteedel kipub õllekäru uppi lendama ning alko-poe odavaima käru madal sang sunnib vedaja omapärasesse kõverasse asendisse.

Kuna meie käru pole just väga uhkelt laetud (pelgalt üks punane Koff-õlle kast) üritab peagi alko-poekese müüja vedajat hoolega oma poodi meelitada. "Viini, viina!" kõlab tädikese suust ning trumbina ka "Halpaa!" (odav). Pildistamise peale kaob suisa üle tänava jooksnud tädi tuju hetkega.


Seejärel võetakse meid rajalt maha sadamaturu juures. "Kiikari, hyvää, kiikari, halpaa," loeb tumedalt riietunud tegelane meile soomekeelset luuletust ja juba vaatangi pihku surutud binokliga reisilaeva kontuure. Kahjuks osutub binoklist nähtav pilt häguseks, arusaamatuks. Soomlasliku otsekohesusega teatatud "Se on ihan paskaa!" peale müüja ei kohku ning selgitab, et vidinat saab selgemaks keerata. Kahjuks ei osutu see tõeks, reguleerimisnupud jäävad paigale. Suuremat jõudu ei julge kerge plastmassist kiikari peal kasutada.

"Kolmekümpi euro? Kakskümpi euro? Kümmenen euro!" tingib müügist keeldunud mees ise oma kaupa alla ja tõmbab siis lootusrikkalt välja uue artikli - Šveitsi kuldkella! Ajanäitaja on kenasti karbikeses, millele peale kirjutatud "Geneva". Kella lähemalt uurides näib, et Šveitsist on asi sama kaugel kui mustlaslaager Beverly Hillsi häärberitest.

Hind kukub samamoodi kolmekümne pealt kümnele, kuid äri jääb katki. Müüja loobub kuidagi leebelt ja peagi selgub ka põhjus. Kaks sekundit ja meeter hiljem võtab objektid üle kilekotiga vanadaam, kes on selgeks õppinud soomekeelsed numbrid ja sõna "anteeksi".
Uurime naise koti sisu lähemalt. See sisaldab kinnistes pakendites riideid. Kogu hunniku eest tahab ta 10 eurot.

Kahe euro eest saabki üks kontrollimata riideese uue omaniku. Kahte üheeurolist oma peos kõlisemas nähes naerab vanaproua niivõrd õnneliku helinaga, et see teeks au ükskõik millisele Emir Kusturica filmile.
Hiljem lähemalt uurides selgub, et ostetud sai meeste kapuutsiga dressipluus, mis on tõenäoliselt kaubamärgi RG512 võltsing.

Pärast tehingut ilmus nurga tagant veel üks binoklimees, kuid taandus viisakalt, nähes juba tehtud ostu ning selgitusi juba nähtud kiikarist.
Soomlane on jõudnud Eestisse!