Selgus, et Balti riikide ühiskondlik struktuur, demograafilised mustrid ning ajalooline taustsüsteem vormivad olulisel määral erakonnasüsteeme. „Sotsioloogiline lähenemine ja ühiskondlike lõhede mustrid suudavad üsna edukalt seletada erakonnasüsteemide kujunemist ja omapärasid Balti riikides,“ tõdes Saarts.

See suudab pakkuda seletuse, miks Leedus jäid püsima kommunistlikud järglasparteid (ehk kommunistlike partei baasilt tekkinud uued vasakerakonnad) ja miks nad siiani Leedu erakonnapoliitikas olulist rolli mängivad. „Samas on Lätis ja Eestis vasakpoolsete niši endale haaranud peamiselt just vene vähemuse toetatavad erakonnad,“ selgitas Saarts.

Sotsioloogiline lähenemine võimaldas otsida ka põhjusi, miks osa erakondi hääbuvad, samas kui teised suudavad püsima jääda ja edukad olla hoolimata suurtest sisekriisidest. „Eesti juhtumi süvaanalüüs Keskerakonna, Rahvaliidu ja Res Publica näitel tõendas, et erakondade võimekus haakuda oluliste ühiskondlike lõhede ja tuumikkonfliktidega ning oskus neid strateegiliselt enda huvides ära kasutada on oluline tegur, mis seletab paljuski parteide õnnestumise ja ebaõnnestumise põhjuseid,“ selgitas Saarts.

Praegust Balti riikide erakondlikku poliitikat struktureerivad lõhed on sügavate ajalooliste juurtega, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata kommunismiperioodi mõjule. Etnilis-koloniaalse kommunismi pärand seletab, miks on Eesti ja Läti erakonnapoliitikas rahvuslik lõhe tugevalt läbi põimunud ajaloo-lõhega (suhtumine nõukogude minevikku). Samuti näitab see, miks Eesti ja Läti on ainsad riigid Kesk- ja Ida-Euroopas, kus pole kommunistlikke järglasparteisid ning erakonnakonkurentsis esineb siiani tugev tasakaalustamatus parem-vasaktiiva vahel.

Saarts rõhutab, et Balti riikide (ja ka teise maade) erakonnasüsteemide ja erakondade toimimise mõistmiseks peab kõigepealt vaatama nende riikide ühiskondi, nende kujunemist ja olulisi ühiskondlikke pingekohti.

Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

Jaga
Kommentaarid