Eesti keelest ja muulastest
Pole sugugi harv juhus, kui venelane astub asutusse ja vaatab imestades ringi, miks ei ole ühtki venekeelset silti. Pöördub töötaja poole oma emakeeles ja teeb üllatunud näo, kui viimane vastab talle eesti keeles. Lausub siis: “Porusski, pozalusta!” ja peab täiesti enesestmõistetavaks, et teenindaja peabki vene keelt oskama. Valdaval enamikul juhtudest teenindaja oskabki.
Kõikjal võib küll kohata reklaame vähemusrahvustele soodsate eesti keele kursuste kohta, kuid milleks peaks too venelane õppima riigikeelt, kui tal õnnestub suurepäraselt hakkama saada ka oma koduse keelega?
Selles seisnebki loo iroonia — paistab, et vähemlane ei pea eesti keelt oskama, kuid eestlane vene keelt küll. Miks on see nii? Mõned arvavad, et eestlane on alati olnud orjarahvas ja teisiti ei oskagi, kui ainult oma vallutajaid kummardades ning seepärast eelistavad rääkida parem vene keelt, et ainult keegi ei pahandaks.
Mina ei usu, et see on peamine põhjus. Usun, et eestlased on oluliselt targemad kui muulased. Siin elavad venelased on peamiselt n.ö. rändrahvas, kes täna siin homme seal. Ootamatult tekkis aga olukord, kus piirid pandi suhteliselt kinni ja nõukogude itta ei tahagi minna. Tahet ja mõistust aga keele õppimiseks ei jätku. Eestlase talupojalik tarkus aga ütleb, et parem pursin muulasega vene keelt, varsti saan selgeks ja olen jälle targem.
Venekeelse elanikkonna osakaal on Eestis loomulikult märkimisväärselt suur, kuid oma rolli mängivad ka teised. Näiteks võib tuua kasvõi soomlased — astutakse turistina naabermaa pinnale ja kõnetatakse inimesi oma emakeeles. Võibolla järgnevaks hakkame üleriigiliselt õppima läti keelt? Siis oleks varsti kõikide naaberrahvaste keeled suus. Ka see ei oleks halb, kui samal ajal ei oleks eesti keel allakäiguspiraalil.
Nagu eelnevaltki öeldud ei ole selles mitte midagi laitusväärset, kui inimene oskab keeli; kuid kui selline väike rahvas, nagu seda on eestlased, räägib vabalt kõikvõimalikke keeli, siis on karta, et varem või hiljem vajub oma keel unustustehõlma. Vaadates näiteks Tallinnas ringi, siis tundub, et see juhtub pigem varem.
Mis on siis tegelikult eesti keele kasutuse allakäigu põhjuseks? Mina arvan, et see on teadlik riiklik poliitika. Toon üheainsa näite: vabariiki juhib praegu isamaaline kolmikliit ja see valitsus tegi riigikogule ettepaneku muuta seadust nii, et iga umbkeelne muulane võiks saada nii riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse saadikuks. Kuna tulevane saadik ei saa aru mis riigikogus räägitakse siis järgneb ju selle kohe kakskeelse riigi seadustamine ning järgmine etapp on eesti keele tõrjumine — s.o. ju loomulik, kuna need kes räägivad eesti keelt räägivad ka vene keelt, vastupidi aga mitte.
Kõige anekdootlikum on see, et sama valitsus, kes nõuab umbkeelseid riigi juhtimise juurde, vallandab samaaegselt vangivalvureid, kes ei ole suutnud sooritada eesti keele eksamit. Tõepoolest on ka vangivalvurid justkui teenindustöötajad, kuid nad teenindavad enamuses oma rahvuse esindajaid. Kumb on ohtlikum riigile — umbkeelne riigijuht või umbkeelne vangivalvur? Näiteid on teisigi: mõned aastad tagasi oli eesti rahva ja keele kõige suurem vaenlane Jevgeni Kogan — täna on ta valitsusliidu kindlaim liitlane — mis sellest, et eesti keelt ei oska. Nii et see on riiklik poliitika ning siit tekib küsimus:
Kas on mõtet eesti keele püsimajäämise nimel vaeva näha? Kas pisikesed rahvused koos oma keele ja kultuuriga on hukule määratud või õnnestuks seda kuidagi vältida?
