„Mõned inimesed kipuvad mõtlema, et digi tuleb pärismaailma asendama. Päris nii ei ole. Jah, mingis mõttes tuleb, näiteks digiõpik asendab paberversiooni, sest koolil ei ole raha, et osta mõlemat. Vanemad õpetajad rõhutavad tihti, et kui õpilased on internetis, siis nad ei suhtle enam inimestega," nendib Laanpere.

"Kunstlik vahetegemine reaalse ja virtuaalse suhtluse vahel on vanemale põlvkonnale oluline ja iseloomulik. Nende jaoks on virtuaalne nii-öelda takistatud suhtlus, aga noorte jaoks pole vahet. Noored kas suhtlevad või ei suhtle, kas oled mu kontaktide listis, kas jälgid mu postitusi. Tähtis on suhtlemine ise, mitte keskkond! Ilmselt kaob kirjeldatud vahe tegemine kui minu põlvkond välja sureb.”

Teadlane ei ühine kriitikute kooriga, mis väidab, et kõik on õpetajate taga kinni, sest õpetajad ei oska digivahendeid kasutada.
„Mina ütlen, et õpetaja ei peagi oskama! Õpetaja digipädevus seisneb täna orkestreerimises. Õpetaja peab korraldama õppetööd nii, et just õpilased kasutaksid nutiseadmeid. Selleks peab loobuma vanast rollide jaotusest, kus õpetaja teadis kõike ja õpilane ei teadnud suurt midagi ning õpetaja andis jaopärast oma tarkuse varasalvest. Nüüd peab õpetaja tunnistama, et ta ei tea ja ei hakkagi kunagi teadma digitehnoloogiast nii palju kui tema õpilased teavad ja see on okei. Samas, õpilased ei tea nii hästi, kuidas seda kasutada teadmiste loomiseks ja õppimiseks. Seal peab hakkama orkestreerima.
Samamoodi ei tea dirigent, kuidas tšellot, flööti või tamburiini mängida, aga ta on oluline komponent, et kogu magic tööle hakkaks. Sama peaks toimuma klassiruumis.”

Loe refereeritud artiklit Sihtasutus Archimedese kodulehelt.