Enam ei ole lõikumine minu jaoks valus…

Eneselõikumine ehk enesevigastamine on tänapäeval palju levinum probleem kui arvatakse. Oma kogemustest olid nõus rääkima neli noort: kaks poissi ja kaks tüdrukut, kelle tinglikud nimed selles loos on Sander (16), Mike (17), Emma (15) ja Eliise (15). Osa neist on pärit päris meie lähedalt, osa kaugemalt, aga sellel polegi vist tähtsust, sest tegemist pole käitumisega, mis esineks sõltuvalt elukohast.

Miks sa end lõigud?

Emma: See on minu viis end väljendada, välja elada ja maha rahustada.
Eliise: Lõigun sellepärast, et olen sellest sõltuvus. Kui masetsen, siis nutan, ja kui nutmisest on villand ja ei suuda seda peatada, siis lõigun ennast.
Sander: Lõikusin, kuna koolis läks halvasti ja tundsin end koguaeg üksinda, ei olnud tüdrukut ega sõpru.
Mike: Lõikusin, kuna olin elus kibestunud, tüdruk jättis maha.

Millega see lõikamine käib?

Emma: Žiletiga, randme juurest.
Eliise: Kas steriilse nõelaga või siis žiletiga käe pealt.
Sander: Lõikasin vasakut ja paremat rannet. Tegin seda žiletiga, kuid hiljem, kui see ära kadus, kasutasin ka isa lõikamisnuga, mis tegi nähtavamaid arme, oli valusam ja verisem. Lõikasin kiiresti ja kuna armastan korda, siis kõik ühes suunas.
Mike: Lõikasin noaga käevart veenide poolt.

Mis tunde enesevigastamine tekitab?

Emma: Oleneb olukorrast, enamasti aitab rahuneda.
Eliise: Kui ma lõikuma hakkasin, oli valus. Enam ei ole lõikumine minu jaoks valus või ma ei teadvusta endale, et see on valus. See tekitab rahulolu tunde ja samas ka tunde, et olen liialt nõrk, et enda probleeme lahendada.
Sander: See aitas mul mõtteid oma elust kõrvale saada. Lõikamise hetk oli huvitav, hiljem läks aega haava puhastamiseks ja plaasterdamiseks.
Mike: See tekitas iga kord tunde, et nüüd lõikan veenid läbi ka, aga omamoodi oli rahustav.

Kas teised haavu ei märka?

Eliise: Kui olen just eelmine päev lõikunud, siis panen pikkade varrukatega pluusi selga, aga kui on lihtsalt õrnad armid, käin riides nii kuidas tahan, erilist vahet ei ole.
Mike: Kannan randmepaela või käekella selle koha peal, kus lõikasin, ja pikkade varrukatega pluuse.

Kas oled arsti juurde sattunud?

: Ei ole ise sattunud ja ei tea ka kedagi, kes oleks.
Sander: Üks inimene, keda nüüdseks vihkan, läks oma sõbrale kallale, kui nägi teda ennast lõikamas. Aga arstidega kokkupuuteid pole olnud ei minul ega tuttavatel.

Kas eneselõikajaid on palju?

Eliise: Tean suht väheseid, kes tunnistavad, et nad lõiguvad endid. Kuid tean ka neid, kes väidavad, et ei lõigu ennast, kuigi tegelikult teevad seda.
Sander: Selliseid, kes pole ennast lõikunud, on vähe. Enamik lihtsalt ei jää sõltuvusse.

Kes lõiguvad rohkem: poisid või tüdrukud?

Emma: Pakun et tüdrukud, sellised 13-17aastased.
Eliise: Minu arvates lõiguvad mõlemad võrdselt. Minu sõprusrindkonnas küll vähemalt. Vanus on 13-16 aasta vahel.

Kas oled proovinud lõpetada?

Emma: Ei oskagi öelda, kas olen täielikult loobunud, aga tänu oma poisile üritan mitte lõikuda. Selle asemel, kui ikka väga halb tuju on ja kui žiletti käepärast pole, siis teen muudmoodi haiget. Näiteks hoian täiest jõust kuumast radiaatorist kinni, kuni enam ei suuda.
Eliise: Ma olen maha proovinud jätta, kuid see on nagu suits: kord sõltuvusse jääd, enam lahti ei saa.
Sander: Lahti saamine polnud eriti raske, kuna ema nägi haavu. Ta oli küll paanikas, aga siiski õnneks rahunes varsti maha. Elu on ikka halb ja koolis ka halb, nii et ma heameelega alustaks sellega jälle, kuigi praegu käin psühholoogi juures. Psühholoogi juurde oli raske minna, aga kui sinna sain, siis see ei olnudki nii hull kui paistis. Praegu tahaks kogu oma aja seal veeta.
Mike: Lahti sain nii, et kuulasin akustilist rokki ja kitarr hakkas meeldima. Niisiis hakkasin kodus kidra mängima ja teen seda siiani. Uuesti pole mõelnud lõikuma hakata.

Kas lõikumine on praeguse aja probleem?

Emma: Arvan, et lõikumist on ennemgi olnud, kuid see pole olnud nii aktuaalne. Tänapäeval on see kuidagi päevakohaseks teemaks muutunud. Võib-olla sellepärast, et tänapäeva noored on julgemad tunnistama asju, mis neid mõnes mõttes halba valgusse võiks seada.

Rapla ühisgümnaasiumi psühholoog Erika Kundla:

See on rohkem varjatud probleem ja minuni isiklikult pole ühtegi juhtumit jõudnud. Kui probleem on leitud, tuleks hakata tööd tegema, et aidata üle saada. Soovitaksin kindlasti kuhugi pöörduda või aitaksin ise teist arsti leida, kui arvaksin, et ei suuda enam ise aidata.

Kindlasti ei mängi rolli noore välimus, vaesus ega rikkus, vaid pigem suhtlemise kvaliteet vanemate ja sõpradega. Tekib madal enesehinnang ja lõikumine on üks võimalus probleeme tagaplaanile suruda. Lõigutakse ka tähelepanu saamiseks.

Koolides ei osatagi tähelepanu pöörata, sest sellest probleemist ei teata suurt midagi. Ja kindlasti paljude arvates pole see tänapäeval üldse probleemiks.

Psühholoogiks õppides seda teemat ei käsitletud. Et sellest midagigi teada, on vaja ise uurida ja juurde õppida.

Intervjuu on avaldatud Rapla maakonna lehe Nädaline noortelisas Skriim.