Endine toksikomaan: poed keeldusid meile isegi kummiliimi müümast
Käisin põhikoolis, kui meie kandis sai populaarseks nuusutada absoluutselt kõike, mis vähegi pähe hakkas.
Olin ka ise mõnda aega igasuguste liimide, bensiini ja gaasi ohver. Kas just ohver, tegin seda ju siiski vabatahtlikult. Ja teate, ärge isegi mitte proovige seda — mitte kunagi! See on kõige hullem sõltuvuse tekitaja, mida olen proovinud.
Sõltuvust tekitab ta just selle pärast, et see, mida sa nägema hakkad on lihtsalt vaimustav. See hakkab esimesest korrast juba meeldima. “Multikas”, mida sa näed on ülimalt ehtne, naljakas, vahel ohtlik. Näeb ikka igasugu asju, kohati ka utoopiat.
Tooksin siinkohal välja mõned klipid, mida me nägime, kui neid mürke endile sisse hingasime. Näiteks nägi üks poiss, et tantsisis balletti. Ta keksis mööda ruumi ringi nagu olekski baleriin. Üks aga nägi, et ta on mesilane ja pani jooksu, arvates, et lendab. Üks peksis oma varju nähes varbaluu vastu seina puruks, kuna nägi, et võitles kurjade vaimudega. Tegelikult oli see tema enda vari.
Aga siinkohal ei kutsu ma teid üles seda proovima. Sellest vabanemine on väga raske, kuna tahad veel ja veel. Kogu meie vaba aeg möödus kuskil vaikses kohas besnsiini, majapidamisgaasi, käivituseetrit, kummiliimi või mõnd lahustit nuusutades. Meie aju sai ikka päris palju kannatada, kuna see nali kestis kaks-kolm kuud. See oli avalik, kõik teadsid, et pooled küla noored seda teevad. Poes ei müüdud meile isegi kummiliimi, seda tuli linnast tuua. Ja neid mürke nuusutades möödub aeg ülimalt kiiresti.
Õnneks suutsime me kõik sellest loobuda ning enam ei taha ma seda mitte kunagi teha. Bensiini lõhn ajab mind nüüd oksele, ma ei kannata seda absoluutselt ja uuesti proovida ei ole mitte mingit tungi.
