Eneserahuldus – kas paha ja lubamatu tegevus?
Tänapäeval ollakse veendunud, et see kõik on üks suur tobedus ja väljamõeldis. Keegi pole suutnud tõestada, et masturbatsioon oleks mingil viisil kahjulik. Sageli väidetakse, et eneserahuldus on omane peamiselt puberteedieas noorukitele. Ilmselt on selles jutus tõetera sees, sest noored peavad ju oma hormoonitulvaga kuidagi toime tulema. Samas aga ei saa väita, nagu muus vanuses mehed ja naised sellega ei tegeleks.
Veel nähakse eneserahuldamises seksuaalvahekorra aseainet. Ma masturbeerin sellepärast, et mul ei ole kedagi ja järelikult pean ma ennast kuidagi teisiti „aitama“. Tegelikult ei peaks neid kahte vaatlema teineteise aseainena. Nii onaneerimisel kui ka suguelul on inimese elus tähtis koht. Loomulikult võib soovitud inimese puudumisel masturbeerida, kuid see ei ole kindlasti mitte ainsaks tõukejõuks.
Ühtlasi on masturbatsioon suurepärane ettevalmistus seksiks. Mees õpib ennast valitsema, et suudaks hiljem naisele pakkuda võimalikult kaua kestvat naudingut. Naine, kellel on nagunii raskem orgasmini jõuda, õpib oma keha tundma ja oskab hiljem meest suunata ja nõustada, et kogeda maksimaalset naudingut.