Ennustaja Shakespeare ehk kas me sellist Eestit tahtsimegi?
”Kui tüütu, läila, tuim ja tühine
näib mulle kogu selle ilma viis!
Ptüi, ptüi, seda rohimata aeda,
kus seemet kasvatab vaid vohav rämps,
mis võimust võtnud on, Et nii võis minna!”
Eesti on hästi suur. Siin on maad nii et tapab – Sõrve säärest Peipsi taha välja. Pluss igaks aastaajaks on eraldi pealinn – ning rahvas, raha ja taktikepp voorivad reetlikult, kus suundmajakas kutsuvamalt plingib. Mitte unustada ka mitut sorti hooajapealinnu, nagu näiteks metanooli- või raipepealinnad. Valikuvõimalus kasvõi puhkuseplaani pidades. Muuhulgas on igal eestlasel suus maailmakeel – punane. Sellega saab suure linna teha.
Ohjeldamatu karjainstinkti toel leidub siin igale ideele ilmtingimata hordide kaupa järgijaid. Kui keegi lord roosas palees künka otsas jälle “superlepingu” allkirjastab või konsulteeritud meheteoga maha saab – poolehoidjaid on ikka võimalik kollektiviseerida. Küsimus tuleb lihtsalt õigesti esitada ning hästi õigesti ajastada.
Oleme õppinud (sunnitud?) leppima, et Eesti on jube rikas riik. Pirukalõikajaile jääb kogu aeg hästi palju värki jalgu, need vaja kibekiiresti maha parseldada. Võileivahinnaga asjadest lahti, hingehinnaga uued asemele. Või siis avariinägu raudteevagunid. Eestimaalased kimavad neis otsejoones läbi Euroopa värava. Loodame, et meie paraadi saabudes, värav lahti on...
Sellepärast peaaegu pauk ja puusärk, et kõike on kole palju – inimesi, raha, maad. Raske on seda ressurssi kontrolli all hoida. Kogemustki pole, et maltsast kerkivaid vedrujäneseid ohjata. Hea vähemalt, et raha on kole palju – ostame arulageduse täis!
Hamlet:
“Ja ärge laske neid,
kes teil narre mängivad rohkem rääkida,
kui nende jaoks on ette nähtud,
sest nende seas on sääraseid, kes hakkavad
ise naerma, et käputäit juhme vaatajaid naerma ajada,
olgugi et samal ajal peaks tähele panema mõnd olulist kohta.”
Parimatest koosnev Riigikogu on meil 101 häälne. Meelne? Üksikult ja eetris tahavad kõik rääkida, kui väga tublid nad on ja kui tulihingeliselt(sest sellised eestlased kord on) rahva heaolu eest võitlevad. Reaalelus teevad nad seda aga varjatult ministeeriumikabinettides, nn. kulisside taga. Ajavad südamest Eesti Asja. Sest kuidas muidu seletada asjaolu, et näiteks Riigikogu infotunnist (rahvale kõige selgemalt nähtav) võtab osa vaevalt peotäis riigikogulasi. Pole aega niisama istumas käia? Hm, Riigikogulane...Riigi Kogu – kas tõesti Kogu Riik?
Eesti Vabariigis on kõrgema võimu kandjaks RAHVAS! Rahvas ise valib endale valitsuse (esindajad). Ja kui riigisiseselt ongi midagi korrast ära, ei ole süüdistada kedagi peale valitsuse, kelle rahvas ise, vabatahtlikult endale valinud on.
Hamlet:
“See purjus trall nii idast kui ka läänest,
Toob meile laitust teistelt rahvastelt.
Nad hüüavad meid joodikuiks, me nimel
Sea tiitel kannul käib, see võtab tõesti
Me tegudelt, ükskõik kui vägevailt aupaiste.”
Mis Maa see niisugune küll on, kus kõik on keelatud (ja justkui lubatud ka), ometi puudub igasugune kontroll “pahade ja vägapahade” üle? Ometi mõõdetakse päevast päeva uusi seadusi välja, peetakse eelnõu ja salanõu. Siis selgub, et puudub üldse seaduse muutmise seadus. Tarvis eelnõu pidada. Istung kutsutakse kokku, seadus võetakse kahtlemata vastu, ja...no ikka juhtub, et vahel satub apsakas sisse. Ei, isegi mitte aps, pigem on jäetud liikumisruum (nii paarikümne tuhande piires). Trahv välja kirjutada näib vist õiglasem, kui pätt soolaputkasse pigistada. Aga mis oleks, kui määraks karistusi teenitud ulatustes? Küll siis oleks kõle sellel tühjal maal elada...
Tegelikult ei vasta meie seadused euronõuetele. Need va porgandid pole ka veel ühepikkused...
Hamlet: (vaatab pealuuga tõtt)
”Kus on nüüd su pilked,
su kepsutus, su lustlikud sähvatused, mis
alati panid terve laudkonna laginal naerma?
mitte ühtki enam, et omaenda irvitust pilgata?
päris masendatud?”
Praegu on meid “palju” (nii meile endile tundub), juurde erilise hooga ikkagi ei tule. Iivet võtab vaevaks upitada üksnes see kiht kohalikke, kes arvab, et nendesarnaseid on puudu.
Eesti rahvast ähvardab väljasuremise oht. No ja siis - ühe räpase, kadeda, õela, lollaka etnotäpi võrra lahedam! Eriti ei maksa kurvastada, et jälgegi ei jää maha, sest olles vaid jupp selles saastameres sumamas, on põhjavajumine loomulik kadu. Mitte keegi ei märka meie lahkumist, nõndasamuti, nagu keegi ei ole teadlik eestlaste olemasolust täna? Huvitav jah, püüame ju kõigest väest, tõusmaks vahusele laineharjale euroopa peadekõrgusel. Mõnikord küll tullakse Liidust hindama, et peaaegu, peaaegu... Siis liputame koera kombel saba. Kiida lolli, ja loll usub ka?
Hamlet (ikka pealuule):
”Mine nüüd mõne daami tuppa ja ütle talle:
värvigu ta ennast või tollipaksuselt, sääraseks
muutub ta ikkagi. Aja ta selle üle naerma!”
Seniks on Eestis, ei Eestis kõige ilusamad naised maailmas. Hoolitsetud, sihvakad, uhked. Vaesed eesti mehed, kes nendega maad jagama peavad. Kaks kõva kivi teatavasti head jahu ei jahvata. Naisteajakirjandus muudkui pasundab, et suur armastus pendeldab otse sinu nina all. Märka ainult! Seevastu kooliajal manitseti kaasat kodust võimalikult kaugelt valima. Muidu liiga sugulane. Kõige õigem olevat otsida – täpselt ei mäleta – vist teiselt planeedilt. Siiski – kui kohe kuidagi tulnuka või välismaalasega ei trehva, võib kaasa leida Teisest Eestist.
Hamlet (kokkuvõtvalt):
”Kas inimesi pole loonud mõni looduse õpipoiss,
kelle käes nad äpardusid?
eks juhtu tihti näha inimesest,
kes põeb mõnd külgesündind loomuviga,
mis polegi ta süü, sest ükski olend
ei saa ju sünnipära valida.”
Welcome to ESTonia!
