EÕM rühmajuht Danieli väljakutsed: hobune joob ainsa joogivee ära, torm võtab elektri ja kukutab puid, noor on kadunud ja poisid ei taha tüdrukute tubadest lahkuda
Mõne päeva eest naasin oma viiendast õpilasmaleva rühmast, nendest esimesed kolm veetsin malevlase ning viimased kaks rühmajuhi rollis. Ehk on aeg küps seletamaks laiemale publikule lahti malevamüstikat, seda salapärast tegurit, mis ummistas teisel mail registreerimisankeedi maleva kodulehel ja 26. juunil Raekoja platsi.
Täpsemalt tuleb juttu 2003. aastal loodud SA-st Õpilasmalev, mis haldab Tallinna noorte malevasuve, ent laias laastus kehtib sama mall üle Eesti ja üle aja, vahetunud on küll lipp Toompeal ja mõned detailid malevasümboolikas, aga essents on jäänud. Endiselt on maleva näol tegu koolinoortele suunatud suvise töö- ja puhkelaagriga, kus käsikäes kulgevad seltsielu ja töökasvatus. Reeglina kolme nädala vältel ja pealinnast kaugel eemal, ilma pangaautomaadi ja pesumasinata.
Veerand päevast möödub töötades, veerand magades ja ülejäänu mängides. Kolm korda päevas saab süüa ja makstakse ka miinimumpalka. Ülesehitus on frugaalne ja näib esmapilgul vaevalt et ahvatlev, sama aja võiks ju veeta kodus, ühenduses pehmete patjade ja internetiga, õhtuti klienditeenindajana kordades kopsakamaid summasid teenides. Ometigi on seal midagi peidus, nagu kirjutab Peep Ehasalu juubeliraamatu "EÕM 50" sissejuhatuses: "Pikemaks selgituseks annab siiski alust üks kummaline fenomen, mis tabab õpilasmalevast rääkides muidu vaoshoitud ja ülivõrretega kitsisid inimesi - nende silmadesse sulandub soojus ja hääles tabab õppinud kõrv liigutusevarjundit."
Malevlase perspektiivist on tegemist eelkõike seiklusega - kolmenädalase vettehüppega tundmatus (maa)kohas, ühes rühmakaaslastega, kelle sa alles eile õhtul Facebookis sõbraks lisasid. Töötasu pole sealjuures peamine motivaator, elamus ise on palju rohkem väärt.
Kõige magusam on ikka ühistegevuste aeg, mille käigus mürgeldada ja uusi sõprussidemeid sõlmida. Rääkimata vabast ajast, kus sama kordub veelgi hoogsamalt, seekord rühmajuhi valvsa pilgu alt eemal ning pahatihti unetundide arvelt. Vähestel linnalastel on alles jäänud vanavanemad ja suvekodud kusagil kauges külas ning nende jaoks on malev ainulaadne võimalus mudas mütata ja uusi sipelgaliike avastada. Samuti on malev stiilne sisenemine tööturule, mis annab CV-le sisu ja kasvatab kohusetunnet. Kes on korra mõnes marjarühmas maasikaid noppinud, vaatab elu lõpuni turul teise pilguga ringi (ja peseb ostetud marjad alati ära).
Noorte mürsikute vahel askeldab ka rühmajuht, punases jakis pedagoog, kellel on jämedas joones kohustusi nelja osapoole suhtes. Esiteks on ta maleva visiitkaart ja kannab ette keskstaabile, et malevalipp oleks kõrgel hoitud. Teiseks esindab ta tööandja huve ning kindlustab, et töö saaks tehtud. Kolmandaks vastutab ta lapsevanemate ees noorte tervise ja vaimse heaolu eest ning neljandaks kindlustab malevanoortele sisutihedad ja meeldivad kolm nädalat, et keegi ei tunneks ennast välja jäetuna ega vaevleks igavuse käes. Rühmajuhi töö on täis vastutust ja väljakutseid ning kestab 24/7, kuid töövilju on lausa lust noppida. Täheldad näiteks esimesel päeval, et punt poisse kipuvad omaette hoidma ning ei soovi eriti neidudega suhelda. Järgnevatel päevadel poed nahast välja, et läbi mängude ja ühistegevuste jääd murda ning sama nädala lõpus sikutad neidsamu poisse juba tüdrukute voodist välja, sest on öö ja viie tunni pärast on vaja tööle minna.
Või siis nuputad kaasrühmajuhiga, kuidas kujundada sõprusrühma külaskäik võimalikult edukaks ning paned järgnevad kaks ööpäeva veerandtunnilise täpsusega paika. Seejärel tõmbad naba paigast, et kogu programm läbi ka viia ning preemiaks saad autosse suruda sõprusrühma noori, kes keelduvad kategooriliselt lahkumast. Või mainid jutu käigus, kuivõrd sulle võileivatordid meeldivad, ainult selleks, et saada viimasel ööl ühes isetehtud tordiga üles äratatud.
Levib ütlus, et kes pole malevas käinud, pole elu näinud ning oma tõepõhi sellel on. Malev pakub metsikut vaheldust igapäevaelule ja põgenemisteed mugavusstsoonist, seades noored silmitsi uute situatsioonidega ja seljad vastamisi uute inimestega. Ma ei tea paremat moodust uute sõprade leidmiseks. Kuidas käitud näiteks olukorras, kus töölt ööbimiskohta tulles avastad hobuse kogu rühma ainsast veetünnist joomas? Kui sulle teatatakse, et sinust saab malevapulmas peigmees? Kui tabab torm, elekter on läinud ning ajutiseks koduks oleva koolimaja kõrval kuuled puude murdumist? Kui üks noor on kadunud?
Väljakutseid jagub igasse päeva ning enamik neist ei kuulu kergemate kilda. Seda suurem on seevastu heameel tehtud tööst ning üheskoos läbi elatust, mida annab meenutada veel aastad hiljem. On vahva, et saime möödunud aastal tähistada maleva 50. sünnipäeva ning tervitada oma ridades juba kolmanda põlvkonna malevlasi. Suur osa selles on mängida kohalikel omavalitsustel ja teistel sponsoritel, kes maleval õlga all ning hinge sees hoiavad. Loodetavasti tuleb 49 aasta pärast trükist ka “EÕM 100”, ent vaevalt, et sellekski ajaks malevamüstika ammendavalt lahti seletatud saab. Seniks on parim viis asjast aimu saamiseks see trall ise läbi teha, kes siiani on võimaluse maha maganud, saab uuele katsele minna kevadel, vastavalt vanusele kas malevanoore või rühmajuhina.
